võidelda ning teistele Saksamaa õilsaid tõekspidamisi jagada. Te küsiste melit: ,,Kas tulete kaasa ,kamraadid ?".Te kutsusite meid kuid ise jäite tulemata.Teie nimetasite meid kamraadideks, kuid seda me Teie jaoks ei ole, sest Teie end kirja ei pannud, Teie ei tulnud meiega eesliinile ega näe selle jubedusi. Te ütlesite, et just meie olemegi raudne noorsugu.Ma pean Teile teatma, et see ei ole nii.Te olite meie klassijuhataja, Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid, kuid me ei tunne end enam noorena, lahingumöll on muutnud meid palju vanemaks, kui me tegelikult oleme.Te reetsite meid ning saatsite tühjade ja mõtetute ideede eest surma. Teie sisendasite meile, et rindel olemine on uhke ja tähtis kogemus.Kuid teie ei tea mis tunne
Lugupeetud Kantorek! Mäletate, kui Te ütlesite meile kõigile, et just meie olemegi raudne noorsugu. Ma pean Teile teatama, et asjad ei ole nii. Te olite meie klassijuhataja, Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid. Te panite meid uskuma, et me oleme tundetud ja liigutamatud. Aga me ei tunne end sellistena, vastupidi, me tunneme justkui me kaotame oma mõistuse. Samuti ei tunne me endid enam noorena, kõik see lahingumöll on meid muutnud palju vanemaks, kui me tegelikult oleme
annaabi.ee 
