või pime. See kirik või loss oli neile ,,varjupaigaks." Keegi oli nad sinna randa kivi juurde toonud. Üks pimedaks jäänutest tahtis hakata tagasi varjupaika liikuma, kuid sünnist saati pime arvas, et oleks palju targem sinna jääda ning oodata, kuni neile järele tullakse. Ilmselt ootasid kirikuõpetajat või nunna kedagi kes nende eest hoolitseb. Ootasid, et neile järgi tuldaks, ning kirikusse tagasi juhatataks. Mingi hetk tuleb metsast keegi. Mõni hetk hiljem saadakse aru, et tegemist pole mitte inimese, vaid nende varjupaiga koeraga. Koer hakkab ühte sündinud pimedatest enda järel kiskuma. Üks hetk jääb koer seisma, sündinud pime kobab midagi enda ees, see on külm. Ta saab aru, et tegemist on koolnuga. Avastatakse, et preester on surnud. Mõni aeg hiljem kuuleb üks pimedatest lehtede kahinat, keegi tuleb. Nõdrameelse laps hakkab nutma.
(Kala 2007: 13-17.) 1525. aastal teeb Lange Tallinna raele veel rida ettepanekuid kirikuelu ümberkorraldamiseks. Lühidalt seisnesid need järgmises: teenistuse pidamine saksa keeles, iga kiriku juurde täiendavalt nelja vaimuliku palkamine ja neile elamiseks korterite muretsemine, Niguliste kiriku juurde kooli rajamine, kogudusekirikutes ja dominiiklaste juures iga nädal jutluste pidamine, mittesakslastele eraldi kiriku määramine, kus neid kolm korda nädalas "kristlikult juhatataks". (Samas, teadaolevalt oli hiliskeskajal mittesaksa ehk eestlastele mõeldud kantslid mõlemas Tallinna kogudusekirikus olemas). 19. mail 1525 otsustas raad Lange nõudmised kinnitada. Tallinnast levis usupuhastus 1524. aastal edasi Narva, Rakverre ja Paidesse. Usupuhastuse algus Tartus. Ei ole täpselt teada, ajaloolised allikad on ses küsimuses üksteisele vastukäivad, et millal täpselt esimene luterlik jutlustaja Hermann Marsow Tartusse saabus. See pidi toimuma kas 1523
annaabi.ee 
