Seetõttu ei saa nõustuda küllaltki levinud seisukohaga, et prokuratuur paikneb täitevvõimu ja kohtuvõimu vahepeal, olles sillaks*8 nende vahel ja omandades sel viisil osade autorite arvates isegi neljanda riigivõimu staatuse.*9 Kuigi teoreetiliselt on sellistel käsitlustel põhinev prokuratuuri organisatsioon täiesti mõeldav, tuleb nende praktikasse rakendamisel iga kord tähelepanelikult analüüsida, 2 C. Koller. Die Staatsanwaltscaft – Organ der Judikative oder Exekutivbehörde? – Die Stellung der Anklagebehörde und die Geweltenteilung des Grundgesetzes. Frankfurt am Main: Lang, 1997, lk 220–221. 3 U. Scheuner. Das parlamentarische Regierungsystem in der Bundesrepublik – Probleme und Entwiklungen. DöV 1957, lk 633 jj. 4G. Zimmer. Funktion – Kompetenz – Legitimation – Gewaltenteilung in der Ordnung des Grundgesetzes – Staatsfunktionen als gegliderte
L. Meyer-Goβner. Erl. Von T. Kleinknecht und K. Meyer. 43., neubearb. Aufl. des von O. Schwarz begr. Werkes. München: Beck 1997, eelmärkus §-le 141, vnr 7. 17 Prokuratuuri põhiseadusliku asendi eri käsitluste (nt prokuratuur kui sui generis organisatsioon; eksekutiiv- ja kohtuvõimu lubatud segunemine kriminaalmenetluses; funktsionaalselt kõigisse kolme võimuharusse kuuluv institutsioon jms) kohta täpsemalt vt nt C. Koller. Die Staatsanwaltschaft – Organ der Judikative oder Exekutivbehörde? – Die Stellung der Ankla- gebehörde und die Gewaltenteilung des Grundgesetzes. Frankfurt am Main: Lang 1997, lk 116–136. 18 R. Vesecká. The Independence of the Public Prosecutor’s Office and European Union. – Journal of Criminal Law and Public Prosecution 2010/1, lk 9. JURIDICA VIII/2011 561
annaabi.ee 
