1865. aastal asutas Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869. aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo, mille traditsioon on siiani säilinud; 1870. pani aluse Eesti Põllumeeste Seltsile, 1869. andis välja "Eesti Postimehe" lisana "Eesti Põllomees" – esimene eestikeelne ajakiri, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. Mõni kuu enne esimest laulupidu ilmus Jannsenilt "Eestirahva 50-aastase Jubelipeo- Laulud", mis muuhulgas sisaldas ka algupärast loomingut. Kuigi Postipapa armastas kirjutada ka loodusest ja armastusest, siis õnnestunumad on siiski tema isamaalaulud, millest tänini on tuntud "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Perekond Jannseni kodu Tartus, Tiigi tänaval, muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks
levikule. 1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse, kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Pärnu Postimehega. Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale. Mõni kuu enne esimest laulupidu mis toimus 1869, ilmus Jannsenilt "Eestirahva 50-aastase Jubelipeo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks. Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus. 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed
annaabi.ee 
