üldsuse tähelepanu ning on üks laste kallal toimepandava vägivalla vorme. Pornograafia abil on lapsi kasutatud täiskasvanute seksuaalseks rahuldamiseks. Paljud lapsed, kes on pornograafia subjektiks, on samal ajal ka mõnda teist liiki lastesse puutuva seksuaalse kuritöö ohvriteks. On hädavajalik, et lapse seksuaalkuritöös ärakasutamise tuvastamist käsitletakse algusest lõpuni diskreetselt. Negatiivne asjasse suhtumine, kaasa arvatud jälestuse, jubeduse või hirmu näitamine, uskumatus või süüdistamine-need kõik võivad lapsele olla sama valusad kui tema kallal sooritatud kuritöö ise ning võivad võtta lapselt igasuguse tahte toimunu kohta rohkem informatsiooni anda. Lastele, kes end avavad, neile tuleb rääkida, et neid usutakse, nad ei ole toimunus süüdi ja nad teevad õigesti, et räägivad juhtunust; neile tuleb kinnitada, et abi on saadaval. Edasine konsulteerimine ja ravi on vajalik nii ohvritele kui kurjategijatele.
juhtumi puhul, kus mu oma meeleorganid kuuldut-nähtut keelduvad tunnistamast. Ometi – hull ma ei ole – ja päris kindlasti ei näe ma ka und. Aga homme ma suren ning täna tahan vabastada oma hinge sellest koormast. Mu otsene eesmärk on esitada maailmale selgelt, lühidalt ja ilma seletusteta rida igapäevaseid juhtumeid. Oma tagajärgedega on need juhtumid mind kohutanud – piinanud – hävitanud. Aga ma ei püüagi neid tõlgendada. Minule pole nad tähendanud midagi peale jubeduse – paljudele ei paista nad mitte niivõrd kohutavate, kuivõrd eriskummalistena. Tulevikus võib-olla leidub tark inimene, kes taandab mu pettekujutelma argitõeks – minust rahulikum, loogilisem ja mitte nii kergesti erutuv inimene, kes näeb asjaoludes, millest mina aukartusega nii üksikasjalikult jutustan, üksnes täiesti loomulikku põhjuste ja tagajärgede seost. Lapsest peale paistsin ma silma oma kuuleka ja sõbraliku loomu poolest. Mu
,,Kui te minuga sellisel toonil räägite, siis ei või ma jätkata," ütles ta. ,,Ja palun teid mitte kunagi minu juuresolekul ülematest nõnda väljenduda. Te peate võimudesse austusega suhtuma." ,,Aga kas mina ütlesin võimude kohta midagi halba?" küsis Kovalenko, vaadates teda vihaselt. ,,Palun, jätke mind rahule. Ma olen aus inimene ega soovi säärase isandaga nagu teie rääkida. Ma ei armasta keelikuid." Belikov hakkas närviliselt rabelema ja riietuma, jubeduse ilme näol. Sest ta kuulis ju esimest korda oma elus sääraseid jämedusi. ,,Võite rääkida, mis soovite, ütles ta, väljudes eeskojast trepikäiku. ,,Ma pean teid hoiatama: vahest on meid keegi pealt kuulanud, ja et meie kõnelust mitte võõriti ei seletataks ja et midagi ei juhtuks, pean ma härra direktorile meie kõneluse sisu ette kandma... peajoontes. Olen kohustatud seda tegema." ,,Ette kandma? Mine, kanna!"
annaabi.ee 
