vaimselt invaliidistanud. Sõda oli neilt röövinud tervise ja hingelise tasakaalu. Endiste ideaalide asemele jäid vaid traumad ja õudsed unenäod ... (Bannikov 1971: 566) Hemingway esimeseks suuremaks teoseks on „Meie päevil“, mille peategelane Nick Adamsis on eluga rahulolematu ja trotsiv, nagu on omane kadunud põlvkonnale (Bannikov 1971: 567). See on lugu mehest, kes elab valu, lahingutegevuse ja kogemuse piiril. Temas on „tuimestamatu teadmine, et midagi on valesti“. (Beesley, Joughin 2001: ?) Hemingway stiil kujunes välja juba tema varasemais novellides. Talle on omane jutustuse äärmine täpsus, sallimatus suuresõnalise retoorika ja sentimentaalsuse vastu, juhtmotiivi kordumine, igapäevane lohakas kõnekeel dialoogides ja alltekst. (Bannikov 1971: 567) Viimane tähendab, et tema teoses on nähtav vaid väike osa peidetud tegelikkusest – olulisem on see, mille kirjanik ütlemata jätab, kui see, mida ta ütleb (XX sajandi kirjanikke 2003: 119).
Näidendi atmasfäär on klaustrofoobiline ning üleminekud fantaasiast tegelikkusse on häirivad (4, 122-123). 6 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Jüri Talvet. Maailmakirjandus 2. osa. Tln: Koolibri 1999. 2. Samuel Beckett. Godot'd oodates. Lõppmäng. Tln: Eesti Raamat 1973. 3. Phyllis Hartnoll. Lühike teatriajalugu. Tln: Eesti Raamat 1989. 4. Simon Beesley, Sheena Joughin. 20. sajandi kirjandus. Tln: Varrak 2001. 7
annaabi.ee 
