Tema isa Vissarion oli kingalappija, tal oli oma väike pood, kuid see läks pankroti, mis sundis tal Tiflisesse, kingavabrikusse tööle minema. Harva kodus käiv ning kõvasti napsutav isa peksis pidevalt oma naist ning väikest poega. Isa murdis mitu korda poisi käeluud ja arvatakse, et seetõttu oli ka mehe üks käsi lühem kui teine. Selline karm kohtlemine isa poolt tegigi Stalini nii külmavereliseks tapjaks nagu oli Vissarion. Tema sõbrad ütlesid, et nad ei ole Jossifit kunagi nutmas näinud. Stalini ema oli ühele perele koduabiline, ta pes pesu ja tegi muid majapidamistöid. Mõnikord võttis oma poja kaasa, kes teda aitas. Kodu peremees aga andis Jossifile mõnikord raha või raamatuid lugemiseks ning julgustas teda tagant, et poiss ikka õpiks ja niisama looderdajaks ei kasvaks. Lapsepõlve ajal, huvitus väike Stalin muinasjutte Georgia mägironijatest, kes võitlesid väga vägivaldselt omal linna iseseisvumise eest. Tema
dets 1879.a. Just 21. dets tähistati suure pidulikkusega tema 50. 60. ja 70. juubelit. Nüüd on leitud üles kiriku meetrikaraamatud, kus on kirjas sünniajana 6. dets 1878. Miks oli Stalin ennast rohkem kui aasta võrra nooremaks teinud, polegi selge. Isa oli grusiin või osseet, ema grusiinlanna. Isa oli kingsepp, jõi oma palga maha, pummeldas. Kui Jossif oli 5-a viskas ema oma mehe Vissarioni majast välja. Umbes 5 a hiljem suri Vissarion mingis joomakakluses. Ema kutsus Jossifit Sosoks. Unistas, et Jossifist saab vaimulik. Pani ta Gori vaimulikku seminari õppima. Noor Stalin oli andekas, töökas, laulis kirikukooris. Armastas kakelda, oli poistekamba juhiks. Eriti meeldis talle poks. 11- või 6-aastaselt oli ta jäänud ühe sõiduki alla ja seepärast oli ta vasak käsi jäik, ei paindunud korralikult. Ta oli hea sõber nendele kaaslastele, kes allusid talle jäägitult. Tõeliselt armastas ta vaid oma ema. (Aga ema matustele ei sõitnud!).
annaabi.ee 
