Giscard d'Estaing'ile. 1981 õnnestus tal napi häälteenamusega d'Estaing'i võita ja temast sai esimene sotsialistist Prantsusmaa president. Aastal 1992 külastas Mitterrand riigivisiidil Eestit. Tema valitsusajal kaotati surmanuhtlus ning paranesid tunduvalt Prantsusmaa suhted Saksamaaga, osalt tänu isiklikele headele suhetele liidukantsler Helmut Kohliga. Jacques Chirac Jacques Chirac valiti gollistide partei UMP kandidaadina ametisse 1995. aastal napi eduga sotsiaaldemokraadi Lionel Jospini ees ja uuesti 2002. aastal, saavutades läbi aegade suurima valimisvõidu Prantsusmaa presidendi valimiste teises voorus Jean-Marie Le Peni üle. Viimane ametiaeg kestis 2007. aastani. Ta oli Pierre Messmeri valitsuses Prantsusmaa põllumajandusminister 19721973 ja siseminister 1974. Ta oli gollistide partei UMP peasekretär 19741975 ja esimees alates 1976, peaminister 19741976 ja 19861988, Pariisi
üle, kuna valitsuskoalitsiooni populaarsus oli viimasel ajal pidevalt kahanenud. Prantslastele ei olnud nimelt meelt mööda valitsuse karm, Euroopa Liidu ühisrahale üleminekust põhjustatud kokkuhoiupoliitika ning suutmatus vähendada tööpuudust. Valimistulemused olid aga rabavad: vasakpoolsed eesotsas Sotsialistliku Parteiga võitsid parlamendi 577 saadikukohast 334. Chirac sai enda kõrvale nüüd sotsialistist peaministri Lionel Jospini, kelle populaarsus on aga jätkuvalt kasvanud. VÄLISPOLIITIKA. Välispoliitikas torkab silma endiselt Ameerika vastane hoiak. Selleks on otsitud liitlasi Euroopast Saksamaa näol, ilmselt lootes rakendada tema majandusvõimsust suveräänse Euroopa rajamise huvides. Idas on Prantsusmaa nagu paljude teistegi suurriikide pilgud pööratud Hiinale. 1997. a. käis Chirac Hiinas. Pekingis allkirjastati nn. "globaalse partnerluse
annaabi.ee 
