Henrik Ibsen: "Hedda Gabler" Hedda on väikeküla kaunitar, kel on noorpõlves olnud tosinate kaupa peigmehi, kõrk ja uhke, salapärane, rauge, alati väsinud. Näidendi alguseks on ta abiellunud kultuuriloo doktori Jórgen Tesmaniga, kes on eluvõõras ja naiivne, Hedda teda tegelikult ei armasta, mees teda küll. Jääb selgusetuks, miks nad üldse abiellusid. Heddal näib koguaeg igav olevat, ta on külm ja ükskõikne. Jorgeni elukutse häirib teda - kultuurilugu on tema meelest lõpuni igav. Mees on kõrvuni oma töös tavaliselt, see häirib teda veelgi rohkem - pulmareisil Jorgen muudkui kirjutas vanu pärgamente ümber ega lõbustanud naist. Jorgeni vanatädi Juliane ei meeldi talle samuti. Juliane armastab Jorgenit väga ja on niisama naiivne kui tema, kiidab Hedda ilu ja loodab meeleheitlikult et too rasedaks jääb. Jorgen ei tule muidugi selle pealegi, ja ega tädi talle kõike otse välja ei ütle.
"Purpurset surma" lugedes ei saa ühelgi leheküljel lahti tundest, et teos on higi ja vaevaga venitet oma suuruseni. Raamat algab kaheksa päätükki ja ligi 100 lk. oma alla võtva avamänguga, milles autor kõnnitab lugijat mööda Varria saart -- romaani näitelava --, näitab Varria majanduslikku arengut, Varria inimesi, -- kuid ometi jääb kujutus sellest imelikust maast ja linnast väga ebamääraseks. Me loeme lehekülgede kaupa Varria omaniku Toomas Moori ja tema sõbra Joonas Jorgeni rikkusest, kuid imelikul viisil ei erine nende elu ega nende elamu põrmugi saare kalurite ja tööliste omist. Varria inimesed ei saa kuidagi inimesiks, ei isikutena ega sotsiaalsete tüüpidena. Neil puuduvad vähemadki individuaalsed jooned. Nad kõik, nii naised kui mehed, nii noored kui raugatudid surisängis on ühteviisi jõhkrad erootikud. Nad kõik on -- ma ei saa jätta tarvitamata ühe Gailiti kaasaeglase tabavat võrdlust -- nagu kassid märtsikuu ööl
annaabi.ee 
