Raskeim ehk on töö puudustkannatavate peredega, hooletusse jäetud lastega. Eriti kui inimesel endal on lapsed. Siis tahaks ju olla eriti hea.. sotsiaaltöötaja peab oma tööd tehes kõrvale jätma isiklikud tunded, mis teinekord võivad ehk segada otsuste tegemisel. Kui valus ka ei oleks ja kui väga aidata ka ei tahaks, on tegemist siiski sotsiaaltöötaja ning tema tööga. Kurb, kui mõni sotsiaaltöötaja end jumalana tundma hakkab, kui satub joovastusse võimust, mida pakub töö, kus saad kellegi elu üle otsustada...Kõigil meil on ehk meeles sotsiaaltöötaja Tudust, kes leidis ja ENDA arvates tegi õigesti, pannes kaks pisikest last venekeelsesse hoolekandeasutusse.. Alati peab püüdma leida parim võimalik lahendus. Meie sotsiaaltöötajana ei ole kunagi ega saagi olema oma töös ja otsustes vaba, vaid me peamejuhinduma seadustest, ühiskonnagruppidest, eetikast. Inimeste väärtused muutuvad,
Silmad suured, suuremad kui suuke, ja juuksed nii tumedad, peened ja lokkis. Kuueteistkümneaastasena oleks ta uhke brünett olnud. Ta ema hakkas teda iga päevaga ikka pöörasemalt . armastama. Ta kallistas, suudles, kõditas, pesi, ehtis teda ja külvas teda suudlustega üle! Ta kaotas päriselt pea, ta tänas lapse eest jumalat. Kuidas ta küll neist roosadest jalakestest vaimustatud oli! Küll imetles ta neid lõpmatult ja sattus nende pärast joovastusse! Ta ei saanud oma huuli nende küljest lahti ega suutnud oma rõõmu taltsutada, et nad nii pisikesed on. Ta pani nad väikestesse sussidesse, võttis jälle paljaks, imetles neid, jumaldas neid, vaatles neid päev otsa, hardus, kui nägi, kuidas nad voodis kõndida püüdsid. Ta oleks meeleldi kogu eluaja põlvili olnud ainult selleks, et neid jalakesi nagu Jeesus-lapse omi kängitseda ja jälle lahti võtta.»
annaabi.ee 
