inimene ohverdada enda heaolu armastatu nimel, ta võib koguni lahti ütelda oma sõpradest ja perekonnast, kui need tema väljavalitut mingil põhjusel ei aktsepteeri. Kuid armunud inimesele on see väike hind, mida maksta, kuna tema jaoks on peamine olla koos oma kallimaga. Kahtlemata on romantilise armastusega seotud ka meie emotsioonid. Romantiline kirg võib esile kutsuda mitmeid oimetuks tegevaid tujumuutusi, alates vastuarmastuse põhjustatud joovastusest kuni ärevuse, meeleheite ja koguni vihani, kui romantilisi püüdlusi eiratakse või tõrjutakse. Kui armsam külvab armunu tähelepanuavaldustega üle, kui ta helistab pidevalt, saadab helli e-kirju või veedab pärastlõuna või õhtu koos armunuga toitu ja teineteist nautides, siis on maailm sära täis. Kui aga jumaldatu tundub ükskõikne, tuleb hilja või üldse mitte, ei vasta e-kirjadele, telefonikõnedele ega sõnumitele või saadab muid negatiivseid
" ,,Ka mina võin aidata! Mul on anne midagi mõelda ja siis see realiseerub." Sora muigas ja raputas pead, nii et õunad ta kübaral värisesid. ,,Praegu hoia see nende eest saladuses sul võib seda veel vaja minna." ,,Lase mul minna, Sora." ,,Juhid nad siit eemale?" ,,Jah." ,,Ei, ei juhi ja ega me ei lase sul minna nii või teisiti." Elisa kuulis kellegi karjatust. ,,Esimene." Sora nägu kiirgas joovastusest, mis tiivalist muretsema pani. ,,Sora..." ,,Tasa! Kas tahad piiluda?" Nüüd peegeldus ta silmadest õelus, mis pani tüdruku teda taas kartma. ,,Jah, ma olen vait." Sora oli ühe hetkega püsti ja tõmbas ka Elisa enda kõrvale. ,,Vaata siis, Halltiib. See on mustkunst oma kõrgemal tasemel." Sõnad kadusid, kui all toimuv nende vaatevälja jõudis. Kogu mets oli meri, tume vihane meri loksus tammede vahel kui kihelev veri, haarates lootusetule eemale põiklevad inimesed
«Ah!» kostis Jupiter. «Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.» Jupiter hingas kergendatult. «Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me alustame kohe!» «Evoe, Jupiter! Plaudite, cives!» 1 karjusid skolaarid. «Hõissa! Elagu!» karjus rahvas. Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel joovastusest rõkkas. Tundmatu isik aga, kes nii nõiaväel «tormi tuulevaikuseks» oli muutnud, nagu meie vana kallis Corneille * ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks toonud kaks noort naist, kes vaatajate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust Jupiteri -- Michel Giborne'iga. Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud (lad. k.). 21
annaabi.ee 
