Manomeetriline termomeeter koosneb kinnisest süsteemist, mille põhiosadeks on termoballoon, ühendustorustik ja temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga manomeeter. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C. (3) Dilatomeetriline termomeeter Dilatomeetriline termomeeter ehk bimetalltermomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisega metallvardast, ülekandemehhanismist, osutist ja skaalast. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit. (3) Termomeetri ajalugu 1597. aastal ehitas Galileo Galilei temperatuuri mõõtmise seadme. Sellel ajal nimetati seda seadet õhk- termoskoobiks. 1611. aastal kalibreeris Galileo termoskoobi Sanctorius, võttes miinimumpunktiks lume sulamise ja maksimumiks küünla leegi temperatuuri. 1650. ehitas Toskaana hertsog Ferdinand II
ühikuga, ja vee külmumine, mis on võrdne -75 ühikuga. /1/ Termomeeter 3 Bimetalltermomeeter Dilatomeetriline termomeeter ehk bimetalltermomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisega metallvardast ehk termobimetallist, ülekandemehhanismist, osutist ja temperatuuriskaalast. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit. /1/ Manomeetriline termomeeter Manomeetriline termomeeter koosneb kinnisest süsteemist, mille põhiosadeks on termoballoon, ühendustorustik, mille pikkus ei ole määratletud, ja temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga manomeeter. Manomeetriga mõõdetakse süsteemi
sõltuvuses ainult mõõtekohas toimuvast välistemperatuuri muutusest. Eriti täpsete mõõtmiste puhul kasutatakse täiteaineks gaasi. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C.[1] Dilatomeetriline termomeeter Dilatomeetriline termomeeter ehk bimetalltermomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisega metallvardast ehk termobimetallist, ülekandemehhanismist, osutist ja temperatuuriskaalast. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit.[1] Termoelektriline termomeeter Termoelektrilised termomeetrid jagunevad omakorda tajuri tüübi järgi. Tajuriteks võivad olla nii termopaar, termotakisti või mingi muu elektriline termoelement. Termopaartermomeetrite puhul kasutatakse mõõteriistaks temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga millivoltmeetrit või potentsiomeeterit.
Täiteaineks võib olla gaas, vedelik või aur. Eriti täpsete mõõtmiste puhul kasutatakse gaase. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on 0 °C +300 °C. Dilatomeetriline termomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisega metallvardast ehk termobimetallist, ülekandemehhanismist, osutist ja temperatuuriskaalast. Dilatomeetrililist termomeetrit kutsutakse ka bimetalltermomeetriks. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit. Termoelektrilised termomeetrid jagunevad omakorda tajuri tüübi järgi. Tajuriteks võivad olla nii termopaar, termotakisti või mingi muu elektriline termoelement. Termopaartermomeetrite puhul kasutatakse mõõteriistaks temperatuuri ühikutesse gradueeritud skaalaga millivoltmeetrit või potentsiomeeterit. Termopaar, mis koosneb
aastal Karl Linne (1707-1778) skaala ümer. Uuel skaalal sulas jää 0, ja kees +100 kraadi juures. Tänapäeval on Celsiuse skaala enim levinud. Eestis on see kasutusel 1940. aastast. Celsiuse skaala sümbol on °C. Termomeetri liigid: Bimetalltermomeeter Bimetalltermomeeter ehk dilatomeetriline termomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisega metallvardast ehk termobimetallist, ülekandemehhanismist, osutist ja temperatuuriskaalast. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit. [1. ] Vedeliktermomeeter Vedeliktermomeeter ehk klaastermomeeter koosneb vedeliku reservuaarist ehk anumast ja selle küljes olevast ühtlase siseläbimõõduga kapillaartorust. Paisuva vedelikuga, mis võib olla elavhõbe, etanool, metüülbenseen või gallium, täidetakse anum. Reservuaar koos skaalaga varustatud kapillaartoruga on klaaskestas, mis võib vastavalt
Manomeetriline termomeeter mõõdab kasutatava täiteaine rõhku. Manomeetriliste termomeetrite mõõtepiirkond on umbes 0 °C +300 °C. (4) Meditsiinilise termomeetri paisumistoru on juuspeenike ja selle skaalajaotiste vahe on 0,1 kraadi. Meditsiinilistes termomeetrites ja teistes täppistermomeetrites kasutatakse paisuva ainena elavhõbedat. Dilatomeetriline termomeeter ehk bimetalltermomeeter põhineb metallide joonpaisumisel. Erineva joonpaisumisteguri tõttu muudab bimetall temperatuuri muutudes oma kuju ning liigutab ülekandemehhanismi abil osutit. Termoelektriline termomeeter võimaldab eemalt mõõtmist, nad jagunevad tajuri tüübi järgi. Tajuriteks on erinevad elemendid, kas termopaar, termotakisti või mingi muu elektriline termoelement. Termopaari vabade otste vahel tekkib termopinge, mis on otseses sõltuvuses temperatuuri muutumisest liitekohas ja mida mõõdetakse millivoltmeetri või mõne teise mõõteriistaga
mille terasuurus on 160 µm ja lõpetatakse pastaga, mille osakeste suurus on vahemikus 0...1µm 2.9.3.Pindamine Treiterade tööea tõstmiseks kasutatakse WC baasil kõvasulamitel CVD või PVD pindeid. Selleks kaetav pind eelnevalt lihvitakse, puhastatakse hoolikalt ja kaetakse ühe- või mitmekihilise pindega. Kõige enam kasutatakse õhukesi, kuni 5 µm paksuseid TiC, TiN, TiCN ja Al2O3 pindeid. Suurema paksusega pinded kooruvad kergesti aluspinnast lahti erinevate joonpaisumisteguri tõttu. Praktikas kasutatakse ka kombineeritud pindeid vahetult kõvasulami pinnal sadestatakse TiC pinne paksusega kuni 1 µm, seejärel Ti(C,N) kile ja kõige peale TiN või Al2O3 kile (joon. 19). Sellised pinnatud treitera plaatide tööiga on kuni kolm korda suurem kui katmata plaatidel. Ka on pinnatud plaatidega freeside tööiga süsinikteraste freesimisel tunduvalt suurem (2- 3,5 korda) kui pindamata plaadidega freesidel.
annaabi.ee 
