kinnitamiseks kasutatakse mitmeid keemilisi ja fotokeemilisi võtteid. Tuntuim tehnika on litograafia ehk kivitrükk.) Trükkimiseks on vaja litokivi. Litokivi ehk litograafiakivi on peeneteraline ja savikas lubjakiviplaat, mida kasutatakse litograafias. Litokivi lihvitakse tavaliselt 812 cm paksuseks. Seejärel joonistatakse kivile rasvase kriidi ja/või tussi abil kujutis, mida söövitatakse nõrga lämmastikhappe lahusega. Happe toimel ühineb värvis sisalduv rasv keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Pärast seda kaetakse plaat kummiaraabikuga, et kaitsta sinna peale tehtud kujutist.Trükkimiseks kantakse trükivärv niisutatud kivile. Värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Seejärel trükitakse litopressi abil soovitud arv kujutisi (kivilt on võimalik saada piiramatul hulgal tõmmiseid)
lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati Trükkimiseks on vaja litokivi. Selleks võetakse 812 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tusiga. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse litopressiga ning tõmmiste arv on piiramatu. Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse
annaabi.ee 
