eriraamatuna ,,Röövel ja mõisnik ehk kaks vaenlast". Need on küll ainult kujunematu nooruki üksikud suleharjutused, millest oleks asjatu otsida mingisuguseid ideelis kunstilisi väärtusi, kuid dokumenteerivad ometi Bornhöhe varast kiindumust kirjanduslikku tegevusse. Lõpetanud 1877.aasta viieteistkümneaastasena auhinnaga kreiskooli, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks teenistust maamõõtja joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. Pärast seda vahetas Bornhöhe oma kirevas ja vaheldusrikkas elus sageli ameteid ja elukohti. Neid võis lõpuks kokku tulla ligi kolmkümmend. Oma tähtsaima teose ,,Tasuja" kirjutas Bornhöhe 17aastasena Põltsamaal kihelkonnakooli abilisena. Teose lõpetas ta aga Tallinnas, kus see 1880.a. trükis ilmus. Sellel ajal proovis ta ka toimetada oma kirjanduslikku almanahhi ,,Lindanisa"
jutustused, eriti ,,Tasuja" on läbi aastakümnete avaldanud suurt ühiskondlikku mõju ning leidnud kindla koha meie klassikalise kirjanduse pärandis. Juba varajases nooruses paistis Bornhöhe silma oma erilise andekusega muusikas, kirjanduses, spordis kui ka kunstis ning nooruki eas ilmusid tema sulest ka mõningad kirjanduslikud tõlkekatsetused. 1877. aastal lõpetas ta auhinnaga kreisikooli, pärast mida rakendas end mõneks ajaks tööle maamõõtja joonestussaalis. Pärast seda juhtus ta oma kirevas ja vaheldusrikkas elus sageli töökohti ja elupaiku vahetama, tehes seda lausa ligi kolmekümnel korral. Oma tähtsaima teose ,,Tasuja" kirjutas Bornhöhe 17-aastasena Põltsamaal kihelkonnakooli abilisena. Teose lõpetas ta aga Tallinnas, kus see aastal 1880 ka trükiti. Sel perioodil püüdis ta toimetada ka oma kirjanduslikku almanahhi ,,Lindanisa".
vaenlast»). Need on kül ainult kujunemata nooruki suleharjutused, millest oleks asjatu otsida erilisi ideelis-kunstilisi vä artusi, kuid nad nätavad ometi Bornhöe varast kiindumust kirjanduslikku tegevusse. Ka Eduard Vilde on oma kooliajal Brunbergide juures elades saanud vanemalt nõlt ergutust kirjanduslikeks harrastusteks. Lõetanud 1877. a. (viieteistküneaastasena) auhinnaga kreiskooli, leidis Bornhöe esialgu lüemaks ajaks teenistust maamõ otja joonestussaalis, katsetas seejäel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. Jägneb viisteist aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood Bornhöe elus, millal ta sageli vahetas ameteid ja elukohti (ües hilisemas kirjas mägib ta ise, et kohtunikuamet olevat tal üdse kolmekünes). Nii kogus ta rohkesti mitmesuguseid elulisi täelepanekuid, jämata selle kõval unustusse pidevat enesetäendamist. Sellest ajast päinevad ka kõk Bornhöe täelepandavamad kirjanduslikud saavutused.
annaabi.ee 
