Peter Erskine ja John Patitucci, kelle võimas chill-meeleolu ja peaaegu füüsilist naudingut valmistanud kitarripartii sisaldas peale väljareklaamitud dzässielementide ka rock`n`rolli varjundeid. Harjumatu interpreetide kombinatsioon (bänd pluss orkester) ei mõjunud koos mängides ühtsena. Võimalik, et tegemist oli helilooja kunstliku taotlusega. Igaljuhul tajusin ma kahe küllaltki erineva kollektiivi vahel pinget. Ehkki interpreedid ise elasid teineteisele väga kaasa, joonestusid helidetulvas siiski välja teatud jõujooned ning tundus, nagu oleks tegemist kahe korra ja kaoste omavahelise dialoogiga. Sellise pildi kujunemisele aitas kaasa ka füüsiline vastasseis, mis tekkis iga kord kui orkester bändile või bänd orkestrile nii öelda "teatepulga" edasi andis. Eriti markantselt mõjusid need korrad, mil sellise vahetuse tulemusel tõusis publiku ette visuaalselt meeleolukas sünkroniseeritud "poognatemeri".
Selle teooria järgi oli vene rahval ja vene tsaaririigil eriline ülemaailmne ülesanne: rajada "kõdunevas ja hääbuvas" Euroopas parem ja täiuslikum kord ning päästa hukkuv maailm. Ühendada kõik õigeusklikud kirikud Moskva alluvusse ja vabastada slaavlased võõramaisest ikkest. Tol ajal tähendas see Balti aladel vene keele kui riigikeele kasutusele võtmist kõigil haldusaladel ning tugevat survet luterlikule kirikule. Vene tsaaririigi rahvuspoliitika põhimõtted ja suunad joonestusid üsna jõuliselt välja 19. sajandi lõpuveerandil. Selle põhiideeks oli riigialamate jaotamine etniliste ja usuliste tunnuste järgi kaheks erinevaks rühmaks. Esimese ehk põhirühma moodustasid õigeusklikud venelased, kui "kõige väärtuslikum" rahvuslik osa ehk nn. riiklik rahvus. Teise rühma moodustasid väheväärtuslikud muulased ja võõrusulised, kes pidid vastuvaidlematult alluma tsaaririigi võimule
annaabi.ee 
