Kõik see on takistanud "pärapoeesia" tõelist sõnumit objektiivselt vastu võtmast, seda enam, et Sütiste tekst ise on üsna vägisõnaline. Tema sõnum aga on esteetiliselt selge: on aeg tulla välja asotsiaalse individualismi umbsopist, mida peab tuulutama tervelt naturalistlik eluvaade. Rünnak on suunatud ennekõike Talviku ("hoidmatud sisemäratsused", "prassingutes läbipõlemised", "viirastuslike elamuste luukamber") ja Alveri (prassijate, joomarite, priiskajate ülistaja) vastu. Teistest autoritest on juttu vaid möödaminnes: Masing on "kõige eeterlikum elustpõgeneja", Sang ja Kangro "kasina jõunatukesega hädavaresed" (Sütiste 1940: 590). Kõik muud etteheited ringkäendusele, sõbramehekriitikale, ülimuslikkuse taotlusele ja laiskuse-ülistusele ainult ähmastavad tervikpilti. Tegelikult on Sütiste kuri kallalekargamine arbujate luulele see akt, mille soome luules sooritasid 1950
oli hambuni relvis. Tasa>se häälega käskusid jagades juhtis Trouille-fou väga tõsise näoga päratu suure, põhjatu vaadi tühjendamist, mis oli täis relvi: kirveid, mõõku, püssirohupanne, kiivreid, soomussärke, kilpe, piigi- ja odaotsi, nooli ja muud sellist kraami, nagu küllusesarv õunu ja' viinamarju. Igaüks võttis hunnikust midagi, kes kiivri, kes rapiiri, kes 2 3 0 ristipidemega pussi. Isegi lapsed relvas'] tusid, oli isegi jalutuid, kes soomussärgis või raudrüüs roomasid joomarite vahel nagu suured sitikad. Lõpuks, kõige kärarikkam, lõbusam ja suurearvulisem rühm asus pinkidel ja laudadel ühe mehe ümber, kes kõnet pidas ja vandus kilava häälega, mis tuli teda pealaest jalatallani katva raske sõjarüü alt. Isik, kes nõnda kogu rüütlivarustuse endale selga oli laadinud, kadus täiesti selle mundri alla ära, näha võis ainult ta ülbet punast kikkis nina, salka valvakaid juukseid, roo-*sat suud ja julgeid silmi
annaabi.ee 
