olema plastmassist – võreriiulid on roti käppadele kahjulikud ning puidust riiulid võivad ajapikku haisema hakata. Muu sisustuse osas võib lasta fantaasial lennata: torud, majad, rippkiiged ja nii edasi. Neid on saadaval loomapoodides, kuid internetis leidub ka hulgaliselt soovitusi, kuidas ise midagi meisterdada. Sisustus peab olema rotile ohutu: värvimata, liimivaba ja võimalikult looduslähedane. Kiikede tegemiseks sobib hästi fliis, kuna sinna ei jää roti küüned kinni. Jooksurattad ja jooksupallid ei sobi rottidele, sest need põhjustavad selgroo kahjustusi. Puuris peab olema aluspanu. Selleks sobib peaaegu kõik peale paakuvate kassigraanulite ja ajalehtede; samuti ei sobi hein, kuna see läheb kiiresti haisema. Suurem osa rotipidajaid kasutab poes müüdavat saepuru (kindlasti ei sobi lõhnastatud saepuru!) või paberi baasil aluspanu. Osasid rotte saab treenida ka pissinurka kasutama. Joogi- ja sööginõude osas on lai valik
omapärase sõiduki, mis isepäinis ei suuda püstigi seista, vaid nõuab selleks kõrvalist tuge ja abi. Pärast pikki otsinguid, paljusid põnevaid juhtumeid ja arusaamatusi on sellest sõidukist saanud meie nüüdne jalgratas. Kaks ratast, raam, sadul, juhtraud ja lihtne ülekanne, mis lubab ratta lihaste jõul pöörlema panna. Mitte midagi ülearust, mitte midagi sellist, milleta võib läbi saada. Näib, et lihtsamat asja olla ei saa. Lihtsamad olid ainult jalgratta eellased-jooksurattad. Neist ta seiklusrohke ja põnev arengulugu alguse saigi. Leiutuspalavik Sõiduk, millest räägime, ilmus teedele ammu-1801.aastal. Ja sellest peale pole leiduritel rahu. Nad nuputavad jalgratta jaoks ühtelugu midagi uut. Kujutlegem Inglismaa ja Sotimaa hämaraid kuurialuseid, Prantsusmaa ja Saksamaa metallitöökodasid... Murelikult ja kortsus kulmul vaatab leidur nurgas seisvat jalgratast. Ta
annaabi.ee 
