Roomajatel tekkis arenenum lõualuu struktuur mis võimaldas kasutada sulgumisel suuremat jõudu ja tükeldada saaki mõõkteravate hammaste abil. Karboni kahepaiksed ja roomajad suutsid sulgeda oma lõualuid kiirelt, kuid avaldamata erilist survet ning teravatipuliste kihvadega saaklooma tappa, kuid mitte purustada; seetõttu olid need loomad sunnitud oma toidu tervelt alla neelama. Tänu arenenumale lõuastruktuurile ning suuremale jooksukiirusele ja liikuvusele, hakkasid Permi kestel roomajad kahepaikseid välja tõrjuma. Vara-Permiks olid pelikosaurused muutunud tippkiskjateks. Nad elasid soodes ja neile oli omane ka veega seotud eluviis. Dimetrodon oli üks taoline jaaguari kasvu ning keerukama lõualuustruktuuriga kiskja, kes kuulus imetajalaadsete roomajate klassi. Nende loomade koljustruktuur meenutas imetajate oma. Kesk-Permi ajastul arenes roomajatest välja imetajatega eriti sarnane grupp - terapsiidid. Nende jalad olid keha
andmetöötluses kasutatavaim meetod. (nimetus "dispersioonanalüüs" tuleneb faktist, et statistiliste erinevuste hindamiseks keskmiste vahel võrreldakse tegelikult dispersioone. Dispersioon (variance) on tunnuse hajuvust iseloomustav näitaja. Tunnuse hajuvus iseloomustab seda, kui erinevad on antud tunnuse väärtused kogumi erinevatel objektidel.) Näide: Näiteks uurime LSD mõju rottide jooksukiirusele. Kahe tingimusega katse korral on meil üks grupp rotte, kellele manustatakse LSD-d ja kontrollgrupp, kellele ei manustata. Mõttekam näib siiski varieerida ka LSD kogust ja sel juhul on tegu juba kolme tingimusega: väike kogus, suurem kogus ja kontrollgrupp. Enama kui kahe tingimuse/grupi korral tuleb erinevuste vaatluseks kasutada dispersioonanalüüsi. Näide 1. grupp 2. grupp 3. grupp vaatlus 1 4 3 1
annaabi.ee 
