Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad -
!!! tulipunast vihmavarju! Oli keskelt murtud katki !!! Ja siis viimaks, viimaks ometigi Suur päike paistis korraga kaugelt ta oli mul tõesti peos, tõesti Lauad ja laed olid samad, mu südame ligi, mu kaenlas, kuid hoopis madalamad mu süles, kord kinni, kord lahti! ma olin väike !!! Kesk jooksujahti Ei saanud millestki aru, tõstsin kilgates üles ei mõistnud, suure päikese poole ei märganud muud, omaenese väikese kui panin pea vastu seina tulipunase päikese ! ja nutsin..... Kord hoidis teda mu parem käsi, oma elu esimest leina. kord tantsitas vasem
tulipunast vihmavarju! iseloomustab vahetu ja Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos, tõesti mu südame ligi, mu kaenlas, sümbolitaotuslik kujundikeel. Ta mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti lõpetas Tartu Ülikooli eesti ja tõstsin kilgates üles suure päikese poole üldise kirjanduse eriala omaenese väikese tulipunase päikese ! Kord hoidis teda mu parem käsi, magistrikraadiga cum laude. On kord tantsitas vasem.
Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad -
annaabi.ee 
