lamavate puutükkide ja kivide alla. Värvuselt on nad tumedat värvi, üldjuhul süsimustad. Tume värvus on abiks jääda maapinnal liikudes märkamatuks. Neil on tavaliselt pikad võimsad jalad, mis võimdalavad neid kiiresti liikudes saaki püüda või põgeneda kiskjate eest. Jooksiklasi võib leida peaaegu igalt poolt maakeralt, kuid on ka liike, kes on seotud mingi kindla ökosüsteemiga, näiteks niidud või metsamaad (Carvalho, 2015). Jooksiklastel esinevad küll tiivad, aga need on üldjuhul talitusliku tähtsusega, peaaegu kogu elu veedetakse maa peal (C). Jooksiklaste keha on enamasti sale, peenike ning tugev. Samuti on keha voolujooneline, mis võimaldab kiiret liikumist maaalusest käikudes ja taimede vahel. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Röövloomadele kohaselt on neil võimsad lõuad (Tamm). Valdav enamus jooksiklasi on röövtoidulised ja väga aktiivsed (Tamm). Päevane toiduvajadus on kolmandik nende kehakaalust
membraansed alad, mida nimetatakse tiivasulgudeks. Putukate tiibu on palju erinevaid tüüpe. Läbipaistvaid tiibu nimetatakse membraanseteks. Selliste tiibade peamine funktsioon on lendamine. Membraansed tiivad on kiletiivalistel, kahetiivalistel ja mõnedel teistel putukarühmadel. Sageli on tiivad paksenenud ja sellisel puhul on nende ülesandeks lisaks lendamisele ka putuka kaitsmine, vahel on sellised tiivad omandanud ainult kaitseülesande. Näiteks paljudel jooksiklastel on kattetiivad osaliselt kokku kasvanud, misläbi nad on kaotanud lennuvõime sootuks. Tavaliselt on tugevnenud eelkõige esimesed e. kattetiivad. Mardikalistel on need enamasti kitiinjad, näiteks sihktiivalistel aga nahkjad. Tiivad on sageli kaetud mitmesuguste karvakeste (näit. kiletiivalised) või tiivasoomustega (liblikalised). Putukate tiibadel võib esineda veel teisi lisafunktsioone, näiteks vaenlase hoiatamine (tiibade hoiatusvärvused), vaenlaste eest peitumine (varjevärvused) jne
annaabi.ee 
