Vastsete käigud on põhiliselt koorealuses maltspuiduosas. Mardikas on 815 mm pikk, sinakat värvi, vastsed kuni 26 mm pikad ja nende toitumisel tekib graanuleid meenutav mitmevärviline puru. Ohtlik pigem puiduladudes (nii kütte- kui ehituspuidu), kuid ka hoonetes.Siklased (Cerambycidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist.Siklased torkavad silma eredate värvidega (kuid on ka tumedavärvilisi liike) ning pikkade tundlatega, mis on sageli kehast tunduvalt pikemad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka kehaga, lapikud või silindrilised, hästi arenenud eesrindmikuga, millesse pea on osaliselt sissetõmmatud. Vastsete jalad on nõrgalt arenenud - nad roomavad kesk- ja tagarindmiku mõhnade abil
(sellest ka poilaste nimetus!) ja pillavad ennast maha. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/poilased.htm) Poilastel on komme pikseilmaga ronida taime latva, avada tiivad ja lasta end siis tuulel ja tõusvatel õhuvooludel kanda kuhu tahes.( Maaleht,09.2007) Siklased Siklaste(Cerambycidae) keha on sale. Nad on eredavärvilised või tumedad. Eriti iseloomulikud on ebatavaliselt pikad kaardus tundlad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Sagedamini kohtab siklasi kesksuvel päiksepaistelistel päevadel õitel ja vartel ning mitmesugusel puitmaterjalil - puuvirnades ja kändudel. Paljud siklased on metsakahjurid. Emased munevad taimevarte ja puutüvede koorele ja pragudesse või närivad munemiseks augud. Siklaste liigid eelistavad üht või mõnda kindlat puuliiki.
annaabi.ee 
