Peene kombe vastu käis laua kohal rinnutamine, luristamine, matsutamine, röhitsemine, õhu rikkumine ja täs suuga rääkimine. Toonitati, et hästi kasvatatud inimene ei ahnitse, ei tõmba toitu näppudega lusikale, ei topi ei suud sedavõrd täis, et hiljem on raske hingata, ei võta sinepit näppudega, ei urgitse noaga hambaid ega nuuska laudlinasse nina. Oma kindlad reeglid olid ka joomisel. Et joodava sisse ei satuks rasva, tuli huuled enne karika või joogisarve tõstmist suule korralikult puhtaks pühkida. Aeg-ajalt puhastati rätikuotsaga karika serva. Soovitati hoiduda joogipoolise mahaläigatamisest ning valju lürinaga rüüpamisest. Kasutatud kirjandus ,,Keskaja inimene," koostaja Jaques Le Goff, Avita 2002. ,,Keskaja kultuuris ja olustikust," H.Palamets, Talinn, ,,Valgus," 1982 Kokkuvõte
Tema sõjavankri rataste mürina kohta öeldi, et see on kõue hääl taevast. On võimalik, et Thori templi juures asus pidulik sõjavanker. Selle sõjavankri lükkamine ringikujuliselt tähendas austusavaldust Thorile ning talle ustavusvande andmist. Legendid Thorist keskenduvad enamasti tema võimetele süüa ja juua. Thor jäi häbisse mitmetes võistlustes hiiglaste vastu, sest tema haamrilöögid ei suutnud vigastada hiiglast, joomine tühjendada joogisarve ega tugevus tõsta üles alandlikku kassi. Lõplikus katses ei suutnud ta alistada vana naist maadlusmatsil. Hiljem avaldati aga, et Thori võistlused olid võitmatud: tema haamrilöögid olid mägedesse kraatreid tekitanud, joomine ähvardanud merd tühjendada (ja tekitanud mõõna) ning ,,kass" oli tegelikult Midgard Serpenti hiigelmao, kes ümbritses tervet planeeti pea. Veelgi enam, tema vastane maadluses oli vanaaeg, mis allutas lõpuks iga vaenlase, ka jumala.