Aastal 1826 või 1827 paigutas ta valgustundliku tinasulamist plaadi camera obscurasse ja nii valmiski esimene foto. Niépce'i avastuse edasiarendajaks sai Louis Jacques Monde Daguerre.Aastal 1838 teataski Daguerre, et on leidnud viisi, kuidas heliograafia tehnikaga võrreldes oluliselt kiiremini kujutist hõbetatud plaadile salvestada. Selleks kasutas ta vaskplaati, mille ühel poolel asus hoolikalt poleeritud hõbedakiht. See plaat asetati pimedasse kasti nii, et hõbetatud pool jäi joodikristalle sisaldava anuma kohale. Joodiaurude reageerimisel hõbedaga moodustus vaskplaadile üliõhuke valgustundlik hõbejodiidi kiht. Niimoodi ette valmistatud plaat asetati tunni aja jooksul kaamerasse ja säritati, mille tagajärjel tekkis plaadi pinnale varjatud kujutis. Valgustatud plaat pandi seejärel kasti, mille põhjas asus nõu elavhõbedaga. Nõu kuumutamisel tekkisid elavhõbedaaurud, mis reageerisid säritatud hõbejodiidiga. Selle tagajärjel moodustus kujutise valgustatud kohtades
kujutise jäädvustamiseks metallplaadile. Daguerre ristis leiutise oma nime järgi dagerrotüübiks (daguerre'otypie). 7. jaanuaril 1839 tehti avastus Prantsuse Teaduste Akadeemias avalikuks. See on ka ametlik fotograafia sünnipäev. Vaskplaadi ühele poolele kantud hõbedakiht puhastati ja poleeriti pimsskivipulbri ja oliiviõliga niisutatud puuvillatampooniga ning asetati seejärel hõbedakihiga allapoole pimedasse kasti joodikristalle sisaldava anuma kohale. Joodiaurud reageerisid hõbedaga ning moodustus valgustundlik hõbejodiidikiht. Ettevalmistatud plaat asetati kaamerasse ning säristati umbes paarikumne minuti kestel, mille tulemusena tekkis plaadi pinnale varjatud kujutis. Valgustatud plaat pandi kasti, mille pôhjas oli altpoolt soojendatav nôu elavhôbedaga. Kuumutamisel eralduvad elavhôbedaaurud reageerisid hôbejodiidiga moodustades valge elavhôbeamalgaami. Sellest tekkisid seni varjatud kujutise heledad pinnad
annaabi.ee 
