Eestlaste rahvuslikuks eripäraks kujunes mitte ainult ajalehtede lugemine, vaid ka neile kirjutamine, millest 19. sajandi lõpu poole näis kujunevat lausa grafomaania. Tegelikult oli see tähtis viis avalikus elus osalemiseks. 1893. aastal kirjutas ajaleht “Olevik”, et eestlased on lugeja rahvas ja tema lemmiklektüüriks “poliitika ajalehed”. Võib öelda, et 19. sajandi keskel kulmineerusid eestlaste eelmiste põlvede jonnakate hariduspüüdluste ja tagasihoidlike külakoolmeistrite töö tulemused. Ilma rahva sajandite pikkuse haridusjanuta ja rahvakooliõpetajateta poleks eestlaste kui rahvuse sünd võimalikuks osutunud. Ent rahvakooliõpetajate roll rahvuslikus liikumises oli ka otsene ja vahetu: just nende hooleks olid raamatukogud, seltsitegevus ja ajalehtede levitamine; just nemad asutasid nooditundjatena koore, sageli ka orkestreid, mis tegutsesid pea kõikide maakoolide juures. Ka
appi!"). On kulunud aastaid ,,Kahe paari ja üheainsa" ilmumisest ennekui on leitud: ,,See teos esitab eesti naturalismi iseloomulisemat saavutust" (Fr. Tuglas, ,,A. H. Tammsaare toodangu piirjooned", ,,Vaba Sõna", lhk. 200, 1916). Harva vilksatab selle kitsikusest tulija enese kaastundlik vahelerääkimine oma kehvikute troostitusse (,,Jah, magage, magage magusasti, isad ja pojad!"). Vaevalt märgatav on ta muigamine oma jonnakate tegelaste juhmi vaenujahmu üle (vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas). Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud ,,kriipseldaja" sisemgi hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat, kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub ,,Kuresaare vanades" leitud lõpplahenduse. Peaaegu samade sõnadaga kordavad Laia Viiu ja Kaasi Tiina
annaabi.ee 
