Ka kosjad võeti vastu soola-leivaga. Saates pruuti mehe koju, andis ema talle kaasa leiva. Tuntud on leibade vahetamine pruudi ja peigmehe vahel abiellumisel ja kosimisel. Kui kosimise puhul on leivad vahetatud, jagatakse need sugulaste vahel ja süüakse üheskoos. Pärast seda ei tohi kummaltki poolt tagasiastumist olla. Pruudi kirstu, mis viiakse peigmehe koju, pannakse suur ümmargune leib shumbra kshe 'tervitamise leib'. Laulatuselt tagasi tulnud noorpaar võeti vastu soola-leivaga (Jevsevjev 1931: 14, 168, 256). Kui uue maja ehitamisel on sarikad paika pandud, tuuakse majja laud, millele asetatakse leib (Makushin 1963: 194). Karjalaskepäeval tehti värsket leiba ja need, kelle loomad käisid ühiskarjamaal, pidid karjusele leiba viima. Sellega loodeti head karjaõnne (Uip 1968: 3). Elu tähtsamate sündmuste seotus leivaga näitab, missuguse lugupidamisega suhtuti peatoidusse. Ka igapäevases elus austati leiba ja selle söömisel peeti kinni tavadest.
-19. sajandil ümber Venemaaga ühendatud stepialadele Volga taga. Oma põlisel asualal jäid nad vähemusse, levis vene keele oskus ja segaabielud. 19. sajandil olid mordvalased valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas, omakeelne ülemkiht oli ammu hajunud. 19. sajandi lõpul hakati Ilminski süsteemi raames arendama mordva kirjakeeli ning tekkis väikesearvuline mordva haritlaskond, kes huvitus rahvakommetest ja folkloorist. Väljapaistvaim esimese põlvkonna mordva haritlane oli Makar Jevsevjev (1864-1931). Oma autonoomse territooriumi said mordvalased suhteliselt hilja, sest puudus konkreetne tuumikala, mille baasil see luua. 1928 loodi siiski Mordva ringkond, mis 1930 reorganiseeriti autonoomseks oblastiks ja 1934 ANSV-ks. Põlismaistamine (korenizatsija) puudutas mordvalasi seega üsna vähe. Põllumajanduse kollektiviseerimine tabas põliseid maaharijaid suhteliselt rängalt. 1930. aastail järgnesid mordva haritlaskonna vastu suunatud repressioonid. Alates 1950
annaabi.ee 
