Revolutsioon on suht uus termin, pärit 15 sajandist, kasutusel oli hoopis astronoomide poolt. Enne seda kutsuti seda halvustavalt mässuks. Revolutsiooni olulisemaid teoreetikuid oli Thomas Paine, ta toetas revolutsiooni. Igal põlvkonnal peab olema õigus oma nägemuste järgi omale kord kehtestada. Revolutsiooni vastaseks contra-revolutsionistid. Konservatiivid suhtusid pr revolutsiooni eitavalt, sest troon oli püha. Burke'ist olid radikaalsemad Joseph de Maistre, kes oli jesuiitliku kasvatusega suur paavstiaustaja. Talle seostus rev paavstivastase kirikuaktiga. Ta nõudis, et riik peab alluma kirikule ja et riik on ainult austamaks. Samas on teda liigitatud radikaalseks konservatistiks, mitte contra-revolutsionistiks. Temast veel radikaalsem contra-revolutsionist oli L. G. A. De Bonald, kes oli suur kuningavõimu pooldaja. Liberaalidest üks aktiivsemaid oli Adolphe Thiers. Temast sai kolmanda vabariigi ajal pr president
mõtteteele, leidis, et kõik reformid, mis rev käigus tehti, on liiga järsud. Reformid on küll lubatud, aga peavad toimuma rangetes raamides. Burke'i ,,Vastukaja pr revolutsioonile" tegi temast konservatismi rajaja ja sõnastaja ja üle euroopa kuulsaks. Burke nõudis, et tuleb austada vanu tavasid. Ta ründas ateiste. Möönis loomulikku aeglast arengut. Joseph de Maistre, Burke'ist olid radikaalsemad Joseph de Maistre, kes oli jesuiitliku kasvatusega suur paavstiaustaja. Talle seostus rev paavstivastase kirikuaktiga. Ta nõudis, et riik peab alluma kirikule ja et riik on ainult austamaks. Samas on teda liigitatud radikaalseks konservatistiks, mitte contra- revolutsionistiks. Adam Smith, SBs liberalismi aluseks Adam Smithi ,,The Wealth of Nations" poliitökonoomia rajaja. Smithi arvates oli rikkuse allikaks töö ja tootmine. Riigi ülesanne on kindlustada, et liberaalne vaba turumajandus toimiks, mitte ei sekkuks.
annaabi.ee 
