üheks oluliseks teguriks. Vapiõigus pidi reguleerima näiteks olukorda, kus erinevate suguvõsade vanad ajaloolised vapid olid omavahel sarnased. Kuni 16. sajandini uuriti üksikute kindlate vappide ajalugu põhiliselt selleks, et tõestada vapiomaniku õigusi. Üldiseks uurimisobjektiks kujunes vapp 16. sajandi lõpul. 1594. aastal avaldas vaimuliku ametit pidav heraldik Cyrianus Spangenberg oma raamatuus Adelsspiegel nägemuse vappide tekkimisest. 1638. aastal esitas jesuiidipaater Silvester Petra Sankta töös Tesserare gentilitae vapiajaloo uurimise metoodika põhimõtted. Nendes peeti mingi vapi uurimisel oluliseks selle teaduslikku kontrolli, lähtudes heraldikareeglitest ja heeroldite erikeelest. 1659. aastal defineeris Claude F. Menestrier vappi kui märki, ,,mis kujutab endast midagi terviklikku hieroglüüfilises mõttes, koosnedes joonistatud või graveeritud ja kindlate reeglite järgi paigutatud kesksest kujundist." (Saare 2006, lk 7)
Arnauld` kaitseks kolm-neli kirja, kuid jesuiitide vastases võitluse käigus avardus plaan tunduvalt. Peale muude küsimuste kavatses Pascal paljastada ühiskonna ees võtted mida jesuiidid kasutasid usklike teadvuse töötlemisel, ning nende usulise moraali ebamoraalsuse. Kõlbeline oportunism, moraalinormide ja reeglite mugandamine kombelõdva kõrgseltskonna tavade, harjumuste, nõrkuste ja isegi pahede järgi . niisugune oli jesuiitide moraali peajoon. Pascali ,,Kirjades" tunnistab üks jesuiidipaater: ,,Nüüd lunastatakse patte suurema rõõmu ja innuga, kui neid varem tehti; nõnda pesevad paljud inimesed endalt plekid sama kiiresti, kui neid omandavad". Bossuet ütles, et jesuiidid ,, seavad patju patustajate küünarnukkide alla". Kerge jumalakartlikkuse ,,teoreetiliseks platvormiks" oli õpetus tõenäolisest arvamusest, mis Pascali järgi on ,, kõige selle lodevuse allikaks ja aluseks". Probabilismi3 põhjendamiseks kasutasid jesuiidid kasuistikat4, skolastilist teadust, mis
annaabi.ee 
