lähedalasuvates Vatikani ruumides, millest ainulaadselt oluline on Ateena kool. See fresko kujutab kõigi õpetatud vanaaja ateenlaste kohtumist, kes olid kogunenud suursugusesse klassikalisse tegevuspaika ümber Platoni, kelle Raffael on teatavalt modelleerinud Leonardo da Vinci järgi, keskse figuuri. Suure kiviploki kõrval istuva Herakleitose mõtisklev figuur on portree Michelangelost, olles ilmseks viiteks viimase maalile Prohvet Jeremiast Sixtuse kabelis. Raffaeli enda portree on paremal oma õpetaja Perugino kõrval. Raffaeli populaarsuse allikas polnud aga tema suuremates teostes, vaid ta väikestes Firenze- teemalistes piltides Maarjast ja Jeesuslapsest. Ikka ja jälle maalis ta seda sama prisket rahuliku näoga blondi naist ja tema järjestikuseid trullakaid lapsi, kuulsaimaks näiteks ilmselt La Belle Jardinière ("Kauni aia Madonna"), mis nüüd asub Louvre-s. Tema suurem teos,
välja, et meie maailm sõltub meie usust, maailmavaatest; see maailm, see tõelus, milles me elame, on mingi väärusu tulemus. Kui jõuame õige ja tugeva usu juurde, muutume ise ja muutub maailm. Need aforistlikud mõtted moodustavadki Masingu evangeeliumi, mida ta uskus, milles ta vahel kahtles, kuid mida ei väsinud kuulutamast terve hilisema elu. Usuteadlasena alustas Masing oma tegevust vanade heebrea prohvetite uurimisega, ta on kirjutanud pikemaid uurimusi Jeremiast ja Obadjast ning juba Nõukogude võimu ajal pidanud luteri kiriku juures korraldatud kõrgematel usuteaduslikel kursustel loenguid prohvetlusest. Seal käsitles ta ainevalda muidugi väga laialt, peatudes põhjalikult näiteks Siberi samaanidel. Erinevalt tavakristlastest ja tavamisjonäridest leidis ta endale usuvendi ja liitlasi väljaspoolt kristlust, olgu siis Siberi või Harju nõidade, sumeri preestrite, tiibeti laamade või Ameerika põliselanike hulgas.