Augustis, 1792. aastal, vallutas Prussia-Austria sõjavägi Kirde-Prantsusmaa ning hakkas liikuma Pariisi suunas. Valmy all kohtas neid segasõjavägi prantsuse regulaararmee sõduritest ja vabatahtlikest revolutsionääridest. Selle lahingu võitsid prantslased, kelle regulaararmee suurtükid pommitasid vaenlast, kuni ta seisma jäi. Sellele lahingule järgnes edu Madalmaades, kus teine prantsuse sõjavägi sai jagu austrialastest Jemappes lahingus. 1793. aastal andis revolutsiooniline valitsus käsu kuninga Loius XVI ja kuninganna Marie- Antoinette hukkamiseks. See tegu tõi endaga kaasa põhimõttelised muudatused juba olemasoleva konflikti olemuses, häälestades teiste riikide monarhid täielikult Prantsusmaa vastu. Suurbritannia muutus lihtsalt muret tundvast sekkujast tõeliseks revolutsiooni ja kõikide, kes olid sellega seotud, vaenlaseks.
Prantsusmaa vallutamine või kahjustamine, vaid kuninga õiguste taastamine. Samuti deklareeris revolutsiooniline Prantsusmaa novembris 1792, et abistab kõiki rahvaid, kes nagu prantslasedki soovivad kehtestada vabaduse. Austria-Preisi interventsiooni vastu astus peamiselt vabatahtlikest koosnev rahvaarmee – tollal tekkis prantslaste hümn marseljees. 11. juuli kuulutas Seadusandlik kogu isamaa hädaohus olevaks. Rahvaarmee osutus edukaks. Septembris võideti intervente Valmy ja novembris Jemappes’ lahingus. Samal ajal kuulutas vastvalitud Rahvuskonvent Prantsusmaa 21. septembril 1792 vabariigiks. Kodanik Louis Capet (endine kuningas Louis XVI) üle algas kohus ja 21 jaanuari 1793 ta hukati. Kuninga hukkamine halvendas suhteid ka teiste Euroopa riikidega. Prantsusmaa kuulutas sõja ka Inglismaale, Hollandile ja Hispaaniale. I koalitsioon 1793 –1797 Vastukaaluks tekkis I koalitsioon (1993 –1997), kuhu kuulusid Austria, Preisimaa,
annaabi.ee 
