Ta peaaegu tappis külmavereliselt veidi lõdvade elukommetega, kuid siiski süütu mehe, kohtles halvasti endast nõrgemat inimest, kes teda oma isana võttis ja üritas korduvalt suruda oma armastust peale õrnale tütarlapsele. Claude Frollo ei olnud kindlasti mitte algusest peale halb inimene. Tal oli raske noorusiga, kui ta kaotas oma vanemad katku tõttu ning ise alles lapsena sai eeskujuks oma nooremale vennale. Pole kahtlustki, et ta oma venda armastas, lubades Jehanile mugava lapsepõlve. Siiski on põhjust arvata, et tema armastus oma venna vastu oli isekas- nimelt lootis diakon, et Jehan tema jälgedes käib ja et ta noorukese üle uhkust saab tunda. Kui ta vennal ilmnesid aga teistsugused huvid, oli Frollo kiire pettuma Jehanis, talle käega lööma ja selga keerama. Claude võib proovida ennast süüst puhtaks teha, väites et ta on kõik oma patud heastanud Quasimodo lapsendamisega. Siiski võib kindlalt ütleda, et miski ei õigusta tema korda
Ta oli nagu noor, üpris liiderlik kurat, kes dom Claude'i pani kulmu kortsutama, kuid ka väga lõbus ja leidlik, mis vanema venna naeratama ajas. Claude usaldas oma noorema venna kasvatuse samale Torchi kolledzile, kus ta ise noorusaastad oli veetnud õppimises ja järelemõtlemises, ja talle tekitas palju meelehärmi, et Frollo nime, mis kord sellele teadusetemplile au tegi, nüüd pahandustega ühendati. Mitu korda pidas ta Jehanile pikki ja tõsiseid manitsuskõnesid, mida see silmi pilgutamata ära kuulas. Kõige selle juures oli noorel võrukaelal hea süda, nagu see esineb kõigis komöödiais. Kuid pärast manitsuskõnet käis ta endise rahuga edasi oma ülemeelikut ja korratut eluteed. Vahel oli see mõni «kollanokk» (nii nimetati ülikoolilinnas uustulnukaid), keda ta tervituseks läbi tuu-seldas: väärt pärimus, mis hoolikalt meie päevini on säilinud.