LAURA: Aga selle imega? kuma. Osvald läheb akna juurde ja lehvitab OSVALD: Ei. Sellega ei ole midagi. Mitte vaevumärgatavalt. Valgus kaob. midagi. OSVALD (sätib end magama ja mögiseb LAURA: Ei tahaks uskuda, et... mõnusalt enese ette): Ohohoo, jahahaa, kae OSVALD: Muidugi, anna andeks. Imesid kus... Jeerum, jeerum. Vägev värk, võta või saabki ainult uskuda. Uskuda ja igatseda. jäta, ei noh, mis me räägime, oi jummel küll! Armastus on ime. Ta tuleb ei tea kust ja Ei taha kohe rääkidagi... (jne, jpm). läheb ei tea kuhu. Ja tema ainuke mõõdupuu on usaldus, mis tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu. Tüütan teid oma jutuga ära. Aga Lõpp. teate, kui oled kaua üksi olnud, siis lihtsalt räägid. (Läheb tagatuppa.) Ma teen teile siia
Siseneb pizzamees, miski temas meenutab kala, on ta märg või midagi taolist. Vaatavad Osvaldiga tõtt. Mees hakkab hingeldama - lõpustes lõppes vist õhk. Tõuseb, vaatab pirni laes, see heidab aina heledamat valgust kuni põleb läbi. Mees lahkub. Läbi akna valgub tuppa kerget mööduvat kuldset kuma. Osvalt läheb akna juurde ja lehvitab vaevumärgatavalt. Valgus kaob. Osvald sätib end magama ja mögiseb mõnusalt enese ette: OSVALD: Ohohoo, jahahaa, kae kus... Jeerum, jeerum. Vägev värk, võta või jäta, ei noh, mis me räägime, oi jummel küll! Ei taha kohe rääkidagi... (jne, jpm.) Lõpp. 55
annaabi.ee 
