klass peaks suutma tegutseda demokraatlikumalt. Millest see tingitud on, et ühed teevad rohkem kui teised? Sellest lähtuvalt püüangi täna arutleda ettevõtlikkuse teemal ja leida lahenduse kahele olulisele küsimusele: kuidas need, kes teevad, jõuavad? Kas nad ikka jõuavad? Igale normaalselt funktsioneerivale inimesele on ajju kodeeritud mõtlemis- ja arutlemisvõime. Narrus oleks oma võimed mitte kasutades raisku lasta. Maailmakuulus prantsuse filosoof Jean-Jeaques Rousseau on öelnud: ,,Elu pole puhkus, vaid tegutsemine." Samuti teame kõik saksa filosoofi Friedrich Engelsi öeldut: ,,Töö tegi ahvist inimese". Nendele mõtetele toetudes julgen väita, et niinimetatud aktiivsete inimestega käib kaasas mõneti kummaline tung alati midagi teha - toimetada ja mässata. Nad ei mõtle alati sellele, kui palju asju neil korraga käsil on. See aga tähendab, et nad ei pea aktiivset tööd ning fakti, et n.ö vaba aeg on tõmmatud nulli,
organism abitu, motoorselt ebaküps ning väga kehva nägemise ja kuulmisega. (Butterworth, Harris: 1994) Eelarvamuste kõrval, käesolevas referaadis käsitletakse Piaget, Gibsoni tajuteooriaid. Samuti Butterworth-Harris'i õpikus olevaid materjaale, mis on antud referaadi jaoks peaallikas. 1. EELARVAMUSED Varase nägemistaju olemuse üle on olnud vaieldused juba ammust ajast. Pikka aega püsis filosoofiline arusaam, mis ilmnes nii prantsuse filoosofi Jean Jeaques Rousseau kui ka 18. sajandi inglise filosoofi piiskop Berkley arutlustes, et visuaalsed aistingud ei saa anda teavet reaalsuse kohta, välja arvatud juhul, kui nad on seotud inimeste enda liikumise ja puuteaistingutega. Paradoks seisneb selles, et kuigi silma võrkkest on kahemõõtmeline ekraan, kuhu visuaalsed kujutised projitseeruvad, ning sellel puudub kolmas mõõde, tajume me ometi maailma kolmedimensioonilise ja ruumilisena.
annaabi.ee 
