Bepop on mõju avaldanud ka vokaalsele jazzile, kus häälega imiteeritakse instrumentaalset improvisatsiooni. Teksti asemel on kasutatud improviseeritud häälikuid. Sellist laulmist nim etatakse"scat"-lauluks. Kuna swing omas siiski teatud pooldajaskonda, kujunes 1940 aastate keskpaigas jazzis olukord, kus põrkusid kahe põlvkonna ideed. Nn. mainstream'is (ingl. k. peavool) jätkasid vanemad muusikud-noored bebopi mängijad võtsid aga pikkamisi tagasi juhtpositsiooni, mis new orleansi jazziz oli kuulunud nendemustadeleeelkäijatele. Ühtlasitähistab agabebop'ivõitka jazzmuusika massilise populaarsus lõppu. Muusika, mida ei mängitud enam tantsuks, vaid oli mõeldud juba kitsamale ringile, ei suutnud püsida levimuusika keskpunktis. Vabanenud koha hõivas rütmiblues ja selle hilisem vorm rock'n'roll. 13. COOL, HARD BOP (viiekümnendad) Neli-viis aastat peale oma plahvatuslikku ilmumist muutus bebop taltsamaks. Tema lärm akusele
Davis'e sametine trompetitoon oli ebaharilik ja võõrastav. Kuid küsimus polnud ainult toonis. Uudsed olid ka tema improvisatsiooniprintsiibid ( läbiminevad akordid, toetumine mitteakordinootidele, omapärased alteratsioonid). Muusikaajaloo esimesed cool jazzi soolod on Miles Davis'i omad 1947 aastast ("Chasin' the Bird"). 1949 aastal plaadistas Davis'e oktett rea palu, mis said koondnimetuseks "Birth of the Cool". Selles koosseisus kaasa teinud muusikuist on jazziz erilisel kohal altsaksofonist Lee Konitz ja baritonsaksofonist Gerry Mulligan. Lennie Tristano on üks tähtsamaid muusikuid cool'I ajastul, sest 1951 aastal tuli ta Chicagost New Yorki ja asutas seal oma kooli The New School Of Music. Lennie pidas oma muusikat emotsioonide vabaks ja lineaarseks. Kuigi ta lubas ennast sellega ka reklaamida, siis selline külm suhtumine oli kuulda ka tema mängus. Mingi hetk hakkasid vastanduma kokkuvõttes kolm erinevat stiili: Cool, West Coast, Hardbop.
annaabi.ee 
