New Orlenasis andsid valged inimesed välja esimese plaadi "Livery Stable Blues", millega hakkas jazz-muusika ka rohkem levima. 1910. aastatel ja 1920. aastate alguses jõudis jazz Chicagosse, millest sai uus jazzikeskus. Tänavatel oli sadade kaupa klubisid, mida pidasid gangsterid. Tuntumad neist olid Billy Marone ja Al Capone. Kuulsaks jazzilauljaks sai Bessie Smith, kelle plaadijärjekorrad ulatusid kvartalitepikkusteks. Chicago jazzielu tippu tõusis aga Louis Armstrong. 1920. aastatel sai suurimaks jazzkeskuseks New York. Sealsed plaaditööstused andsid välja vinüülplaate ning seda muusikat mängiti ka raadiotes. Kuulsaim jazziklubi New York'is oli "Cotton Club". Kuulsamateks jazzmuusikuteks osutusid Duke Ellington ja Paul Whiteman, keda nimetati 1930ndatel jazzikuningaks. Tema plaate müüdi miljonite kaupa.
Ford üritas selle levimist takistada rahvatantsu ja klassikalise muusika taas populaarseks mutmisega, kuid see ebaõnnestus. Esimeseks suuremaks dsassikeskuseks sai New Orleans. Jazzklubid muutusid väga populaarseteks meremeeste seas- turvalisuse pärast lasi merevägi sulgeda kõik klubid. Järgmiseks dsässikeskuseks sai Dixieland'i ajal Chicago. Tänavatel oli sadade kaupa klubisid, mida pidasid gangsterid. Tuntumad neist olid Billy Marone ja Al Capone. Chicago jazzielu tippu tõusis Louis Armstrong. Peale Chicagot sai järgmiseks dsässikeskuseks sving'i ajal New York. Dzässmuuskat hakati laskma raadiotes ning plaadifirmad hakkasid plaate välja andma. Kuulsaim klubi oli ,,Cotton Club", ning kuulsaimaks muusikuks sai Paul Whiteman, keda hakati kutsuma dzassikuningaks.
maailmasõja järel aina populaarsemaks. Kahekümnendatel oli Chicagos ka bluesi tippaeg. Kui esimesed marsiorkestrid alustasid tegevust New Orleansis, oli tärkava jazzi ja bluesi vahel hulk erinevusi. Kuid õige pea hakkas blues sulama jazzi peavoolu ja sellest ajast peale olid jazz ja blues omavahel läbipõimunud. Kahekümnendaid peetakse bluesi"klassikaliseks"perioodiks.Suurim bluesilauljaolitolajal Bessie Smith. Suurte jazzimeeste ja kuulsate bluesilauljate ümber koondunud jazzielu koondus Chicago m ustanahalistelinnaossa South Side'i. Jazzispeegeldusid suurlinnam eeletu tem po ja rassilisest diskrimineerimisest tulenevad probleemid. Saanud tõukeSouth Side'ijazzielust,hakkasid noored valged keskkooli-ja kolledziõpilased, asjaarmastajad ning professionaalsed muusikud arendama seda, mida on hakatud kutsuma "chicagostiiliks".New orleansistiiliimiteerimineeritieiõnnestunud,kuid see-eest tekkis midagi uut-"chicago stiil".G rupp
Kahekümnendatel oli Chicagos ka bluesi tippaeg. Kui esimesed marsiorkestrid alustasid tegevust New Orleansis, oli tänava jazzi ja bluesi vahel hulk erinevusi. Kuid õige pea hakkas blues sulama jazzi peavoolu ja sellest ajast peale olid jazz ja blues omavahel läbipõimunud. Kahekümnendaid peetakse bluesi "klassikaliseks" perioodiks. Suurim bluesilaulja oli tol ajal Bessie Smith. Suurte jazzimeeste ja kuulsate bluesilauljate ümber koondunud jazzielu koondus Chicago mustanahaliste linnaossa South Side'i. Jazzis peegeldusid suurlinna meeletu tempo ja rassilisest diskrimineerimisest tulenevad probleemid. Saanud tõuke South Side'i jazzielust, hakkasid noored valged keskkooli- ja kolledziõpilased ja muusikud arendama seda, mida kutsuti "chicago stiiliks". New Orleansi stiili imiteerimine eriti ei õnnestunud, kuid see- eest tekkis midagi uut- "chicago stiil". Grupp koolipoisse asutas ansambli "Austin High School Gang"(Bud
annaabi.ee 
