Nad lõhuvad ja rüüstavad surnuaedades. Küllap siis oleks rüüstamisi veel rohkem, kui matmiskombestik oleks jäänud samaks kui muinasajal. Hingedepäeval, novembrikuu esimesel pühapäeval, on nüüdki meie kodudes akendel küünlad süüdatud, et meile kallite lahkunute hinged meid leiaksid. Paljudes kodus kaetakse kindlasti nende kostitamiseks ka laud. Oskar Loorits on kirjutanud: "Kultuuri järjepidevuse nii võimas ja orgaaniline säilumine ja jatkumine läbi nii pikkade aastatuhandete teeb au ainult väheseile rahvusille maakeral teeb au eestluselle seda enam, et miski välissurve ei ole jaksand riuneerida eestluse loomingutungi, mis oleviku ängistuses on ammutanud endale aina väge kas mineviku-mälestusist või tuleviku- unistusist. Kui olevikku nagu ei olegi enam, alles siis tuntakse, milline sisejõud kätkeb traditsioonide pühitsetud pärimuses ja unistuste tiivustatud igatsuses. Orja-sajandid peaksid
Surnu elu on samasugune kui maine, toimetused samasugused. Eesti algupärase surnuteusu kujutelmade ainsaks primaarseks lähtekohaks on surnu ise oma hinge, laiba ja asukohaga. Surnutes peituva jõu häsaohtlikkus kohustab elavaid hoolekandele surnu heaolu eest. Kujuneb surnutekultus, matussööming, surnute mälestamine hingedepäeval. Hingedeajal väärtustati hõimuhinge, see väljendab armastust omaste ja kodu vastu. 15. Mineviku õpetus tulevikule. Elu loomulik ja orgaaniline jatkumine hoolimata väliseist muutusist, olevase sõltuvus minevasest, veresugulase kõikehaarva ühtekuuluvustunne ja sellest väljavõrsunud harras esivanemate kultus - siin on muinaseestlaste elufilosoofia, teotsemiseetika ja konkreetsete vahekordade loomise baas. Selle harmoonilise mõtteviiisi ja elutunde degenereerumiseks võib nimetada kristlikke orjaaja sajandeid. Hingejõudu ammutage endile ja andke edasi teistelegi abiks ja koostööks, elamiseks ja loominguks.
annaabi.ee 
