* 1940 Morstin "Xanthippe kaitseks" (Xanthippe) * 1940 Henrik Ibsen "Ehitusmeister Solness" (Hilde Wangel) * 1940 Aleksei Arbuzov "Tanja" (Tanja) * 1942 Tammsaare/Andres Särev "Karin ja Indrek" (Karin) * 1943 Molière "Õpetatud naised" (Philaminte) * 1945 Carlo Coldoni "Mirandolina" (Mirandolina) * 1945 Tammsaare/Voldemar Panso "Põrgupõhja uus Vanapagan" * 1948 Eduard Vilde "Pisuhänd" (Matilde) * 1950 Tammsaare/Andres Särev "Pankrot" (Karin) * 1952 Konstantin Trenjov "Ljubov Jarovaja" (Panova) * 1955 Oskar Luts/Andres Särev "Tagahoovis" (Fenja ja Paula) * 1955 Tammsaare "Kuningal on külm" (Angela ema) * 1957 Alfred Gehr "Kuues majakord" (Germaine Lescalier) * 1957 Eduardo De Filippo "Filumena Marturano" (Filumena) * 1959 Tammsaare/Andres Särev "Vargamäe vanad ja noored" (Maret) * 1960 Aleksis Kivi "Nõmmekingsepad" (Martha) * 1962 Henrik Ibsen "Peer Gynt" (Åse) * 1962 Bertolt Brecht "Ema Couarage ja tema lapsed" (Ema Couarage) * 1963 Valdo Pant "Avarii" (Topka-Manda)
vaheldumisi kolm tudengit, aktualiseeris küsimuse oma rollile resp. valikutele lõpuni truuks jäämisest; ka Tammaru Margusele ühes episoodis omistatud Hamleti „Olla või mitte olla?”-monoloog mõjus viitena üldinimlikele valikudilemmadele. 1970ndate keskpaiku lavastas Mikiver Draamateatris nii radikaalset lääne dramaturgiat (John Arden, Kurt Vonnegut) kui ka Konstantin Trenjovi revolutsiooninäidendi „Ljubov Jarovaja” (1977) – viimane pakkus huvitavate näitlejatööde kõrval nii mõnegi kõneka kujundi, näiteks alatihti käsi peseva revolutsionääri kujus peituva allusiooni leedi Macbethile (Neimar 1996: 6). 1343. aasta maarahva ülestõusu ajast pärit nelja eestlasest kuninga lool põhinev Jaan Kaplinski näidend „Neljakuningapäev” tõstatas sümboolselt küsimuse rahvuslikust eneseteadlikkusest (see teema oli 1970. aastate kultuuris
annaabi.ee 
