mulgikapsad sealihaga. Lauanõudeks: · Puust kausid, suuremad olid leeme-, kördi-ja pudrukausid. Väiksemates pakuti silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. · Piimapütid. Vahel pandi nedega lauale ka suppi või putru. · Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist taldrikuid. Söömiseks: Igalühel oli oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud märk. Pärast söömist riputati lusikas varna. Kui laual olid keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib siis kasutatiainult taskunuga. Igaühel oli lauas oma kindel koht. Laua otsas istus peremees. Tema läheduses oli leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti ta alati leiba võtma. 19. saj. lõpul ja 20. saj. alguses:
pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma.
annaabi.ee 
