avamise, kirjutas seks puhuks vastava kantaadi, dirigeeris ja esitas pianistina Beethoveni loomingut. 1848-1861 Kurnatud pidevast ringirändamisest, alalistest vastuvõttudest, magamata öödest, otsustas Liszt asuda paiksele elule Weimari. Tööle asus Weimari õukonna ooperiteatri dirigendina. Orkestrantide tasu oli minimaalne, teatri kunstiline tase ja publiku maitse madal. Nagu igas teiseski õukonnas, januneti siin rohkem lõbusa ajaviite kui kunstilise elamuse järele. Liszt tegi kõik, et teatri kunstilist taset tõsta: kirjutas avaldusi, rääkis, veenis, nõudis. Kui aga Liszt mingit olulist pööret püüdis ellu viia algas äge vastuseis, laim, intriigid, keelepeks. Vaatamata raskustele õnnestus Lisztil tuua lavale algupäraseid oopereid (Wagneri "Tannhäuser"; "Lohengrin"; "Lendav Hollandlane"; Berliozi "Benvenuto Cellini"; Schumanni "Jenoveva" jt.).
Oma olulisimas tähenduses on pastoraal midagi rohkemat kui üksnes kirjanduszanr. Siin pole tegu lamburielu lihtsate ja loomulike rõõmude kirjeldusega, vaid selle elu jäljendamisega; see on imitatio. Oli olemas fiktsioon, nagu kehastaks lamburielu armastuse häirimatut loomulikkust. Sinna taheti pageda kui mitte tegelikkuses, siis unistuses ometi. Ikka jälle pidi lamburielus olema ravivahendiks, et vabastada vaimne armastuse ülepaisutatud dogmatiseerimise ja formaliseerimise krambist. Januneti vabanemise järel rüütelliku truuduse ja naiste teenimise rõhuvatest mõistetest, allegooria kirevast aparaadist. Ning ka tegeliku armuelu toorusest, omakasupüüdlikkusest ja ühiskondlikest pattudest. (140) Kuid hiliskeskaeg on veel nii läbinisti aristokraatlik ja nii kaitsetu ilusa illusiooni suhtes, et kirg loodusliku elu vastu ei suuda veel tekitada jõulist realismi, vaid piirdub oma rakenduses kurtuaassete kommete kunstliku kaunistamisega. (140-41)
annaabi.ee 
