aga kasutanud lihtsat lähenemist, pealkirjastades luuletused nende üldise teemaga. Lepiku ,,Laulik" jutustab nukra loo lauliku möödunud elust, luuletuses on kandvaks igatsev meeleolu, suur rõhk on minevikul ja asjadel, mida toona väärtustada ei osatud. Luige teos algab kõleda ja tühja, elutu tundega, kuid kasvab läbi ridade valuks ja lõpuks ka lootuseks. Kareva on oma teose ilmselgelt kirjutanud nii, et lugeja tunneks sellest õhkavat kirge ja janunemist, tundeid, mida naine ilmselt ise luuletades tunneb. Runneli ,,Täna ma luuletan" on ehtne näide sellest, kui meisterlikult kirjanik suudab ühte luuletusse kokku pakkida nii rõõmu, kui ka nukruse, näilise ükskõiksuse, kui ka lõpmatu kire ja elujanu. Näiliselt on kõik luuletused meeleolult erinevad, kuid siiski jääb kõrvu kumama mingi ühine noot. Kõik luuletused, olgu nad kuitahes erinevad, kannavad ühtset sõnumit- loometöö on enamat,
" Alain de Botton toob lihtsalt ja arusaadavalt välja tegeliku õnne valemi Epikurose mõtete põhjal: ,,Tõelised sõbrad ei hinda meid maiste kriteeriumide järgi, neid huvitab isiksuse tuum; nagu ideaalset partnerit, nii ei mõjuta ka nende armastust meie vastu ei välimus ega ühiskondlik positsioon, seega ei pea me muretsema selle pärast, et kanname vanu riideid, ega kartma tunnistada, et sel aastal on vähe raha teenitud. Iha rikkuse järele ei tuleks sugugi mitte alati mõista kui janunemist luksusliku elu järele hoopis olulisemaks motivatsiooniks võib olla soov tunnustuse ja hea kohtlemise järele...käputäis tõelisi sõpru võivad tagada armastuse ja lugupidamise, mida varanduse eest võib-olla ei saagi." Raamatus ,, Filosoofia lohutus" on välja toodud mitmed võimalused, mõistmaks, et rikkus ei ole tegelikult mitte mingi varandus, samuti ei suuda see meid õnnelikuks vormida. Mõne asja ihaldamine on vea tegemine. ,,Suurima rikkuse omamine...ei vabasta hinge
annaabi.ee 
