enese kätte püüdes jõuab Kaarel veendumusele, ,,et võimata on noor olla ja vanadega mitte riielda." Kahetsuse asemel hakkas ta tundma, ,,nagu peituks nendega nääklemises iseäraline elunähtus." Gustav Suits Koomilise sugemeid A. H. Tammsaare loomingus. Ülev-traagiline ja madal-koomiline - nende kahe polaarsuse vahel lugematuis üleminekuastmeis kõigub kirjandus. Alates jantlikust naljast, mida esimestena tutvustasid meile meie esimesed haritlased-kalendrisepad Kreutzwald ja Faehlmann, põhjalikumalt meie esimene realist - noor nalja-Vilde, on eriti koomika ajanud lopsakaid õisi meie talupojakultuuriga jutukirjanduses. Niipea kui see kirjandus hakkas saama kunstitead- likumaks, vabanedes köster-kooliõpetajate ebaalgupärasest halemeelsusest ja üle jõudes järelromantismi rahvuslikust idealismist, on see vaistlikult tunnetanud oma lopsaka
Algul moodustas iga koodeks omaette vihiku, hiljem hakati neid poognatena kokku köitma ning nahaga vääristatud puukaantega kaitsma. koomiline esteetika põhikategooria ilusa, üleva ja traagilise kõrval. Koomiline põhineb naeru põhjustaval vastuolulisusel. Koomilise vastand on traagiline. Koomilise aluseks võivad olla iseloomulike ja veidrate seikadega liialdamine, mingite nähtuste ootamatu kõrvutamine või loogikavastane ühendamine jmt. Koomilisel on mitmekesised avaldumisvormid jantlikust jämekoomikast (veiderdamine) kuni vaimuka sõnakoomikani (kalambuur) ja leebest huumorist pilkeni (satiir, iroonia, sarkasm). Näiteks Eduard Vilde (18651933) komöödia "Pisuhänd" peategelane Tiit Piibeleht. koomiks tõsimeelne, humoristlik või seikluslik, napi teksti või tekstita jutustav pildirida. Koomiks sündis 1890. aastatel Ameerikas. Esimene koomiks kandis pealkirja "Kollane põngerjas" (1835), sellest tuli hiljem ka "kollase ajakirjanduse" mõiste
annaabi.ee 
