Kreeka kultuurist tema hilisem teatergi lähtub enamasti kreeka traagikute süzeedest. *Teda võis veel mõjutada lisaks sellele usuvoolule omane tees jumalikust predestinatsioonist e ettemääratusest *saavutas edu näidendiga ,,Aleksander Suur"(1665) *1667a lavastatud ,,Andromache" kujunes tõeliseks trumfiks *kuulsaimad tragöödiad: ,,Britannicus"(1669) ,,Iphigeneia Aulises"(1674) ja ,,Phaidra"(1677) *1673 valiti ta Prantsuse Akadeemiasse *elu lõpul taastas ta sidemed jansenistidega, elas usklikku elu ja kirj peamiselt piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule *vormiliselt olid ta näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega *tõi teatrisse uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad *erinevus Corneille' ja R tragöödiate vahel: C kujutab kangelasi, R inimesi. St kuigi ka R tegelased on kõrgest soost ja neile pole võõrad üllad ja ülevad tunded, on nad samas inimesed oma nõrkuste ja kirgedega. Otsustaval hetkel ei suuda nad endas
hakkates koos oma sõbra N.Boileau'ga Louis XIV historiograafiks. Kuid tema ja Boileau teos ,,Louis XIV valitsemise ajalugu" ei olnud trükkitud ja hävis eramajas aastal 1672. Teine Racine'i ajalooline töö ,, Port-Royal'i lühiajalugu" oli puhtalt kirjutaud erakondlik kirjutis, mille ülesandeks oli kaitsta janseniste tagakiusamiste eest. Jean Racine Elu lõpul oli Racine lõplikult taastanud sidemeid jansenistidega, elas rangelt usklikku elu ja kirjutas peamiselt piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule. Kokkuvõtte Racine'i näidenditest: 1660 Amasie 1670 Berenice 1662 Ovidi armastused 1672 Bajazet 1663 Theagene ja Charclee 1673 Mithridate 1664 Thebaide 1674 Iphigeneia 1665 Aleksander Suur 1677 Phaidra 1667 Andromache 1689 Esther
annaabi.ee 
