2. Loodus ei tunne mingit hirmu tühjuse ees; ta seletab seda elavhõbeda samba langemisega kõrguse tõustes. 3. Mõistus on armastuse silmadeks 4. Mõjus õnnistus juhib tahet nii, et inimesel jääb alati võimalus sellele vastu panna. 5. Jumal , kes lõi meid ilma meieta, ei saa meid päästa ilma meieta. 6. Inimese tõeline vabadus on ühitamatu kontrollimatu kõigevalitseja olemasolu tunnistamisega, nagu seda on kristluses jumal Pascal jansenistide seas jesuiitide vastu Jesuiidid olid silmakirjalikud petised, kes tegid kurja kõrgema eesmärgi nimel. Nende arvates tapmine on hea, kui on head huvid mängus, nagu isa käest päranduse saamine, enda au küsimus. Jansenistid olid vaimulikud, kelle arvates ei tohi tappa mingi eesmägi nimel. Jesuiidid olid feodalismi ja absolutismi toetajad, jansenistid selle vastu. Jansenisitid eitavad tahtevabadust.
Selle plaani rikkus ära hobuõnnetus 1653 aastal kust Pascal pääses napilt eluga. Seda pääsemist pidas Blaise`i ,,jumala märgiks", et on aeg täita oma kohustus jumala ees ja aeg maailmast tagasi tõmbuda. Pascal kirjutas tõotuse pühenduda jumalale ja õmbles selle oma rõivaste voodri vahele, see leiti alles peale Pascali surma. Pascal katkestas seltskondlikud suhted, religiooni ettekirjutiste täitmisest ja askeesist tegi ta enda jaoks range normi. 1655 aastal asus ta elama jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, kuid ei asunud mungaseisusesse, säilitades liikumisvabaduse ja korteri Pariisis. Ta keeldus maitsvatest ja rikkalikest toidukordadest kuigi ta nõrk tervis oleks seda vajanud. Ta tundis siiralt kaasa vaestele ja jagas neile kõike mida sai. Seda aega nimetatakse Pascali ,,teiseks pöördumiseks". Sellest hoolimatta on järgnevad aastad Pascali elus väga viljakad. Filosoofia vallas olid need
surma põletati, pole selles küsimuses selgust saada võimalik. Teada on, et sel perioodil oli Pascalil kavatsus osta amet ning abielluda, kuid pääsenud 1653. aasta lõpul hädavaevalt eluga neljahobusetõlla õnnetusest, pidas Pascal seda märgiks maailmast tagasi tõmbuda. Pascal kirjutas tõotuse pühenduda Jumalale, õmbles selle oma riiete voodri vahele ega lahkunud sellest enam kunagi. Pärgamenditükk avastati pärast Pascali surma . 1655. aastast surmani elas Pascal askeetlikult jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, astumata küll mungaseisusesse. Arvatavasti ei mõjunud range askees tema niigi nõrgale tervisele kõige paremini. Pascal kogus jansenistina kuulsust oma kirjatööga "Kirjad provintsiaalile" Pärast tsükloidi ja lõpmata väikeste suuruste intensiivset uurimist jäi Pascal 1659 haigeks. Haigenagi ei olnud ta nõus äärmisest askeesist loobuma ja kandis enese karistamiseks ogalist vööd. Õe surm oli haigusest nõrgale Pascalile suureks löögiks
Teada on, et sel perioodil oli Pascalil kavatsus osta amet ning abielluda, kuid pääsenud 1653. aasta lõpul hädavaevalt eluga neljahobusetõlla õnnetusest, pidas Pascal seda märgiks maailmast tagasi tõmbuda. Pascal kirjutas tõotuse pühenduda Jumalale, õmbles selle oma riiete voodri vahele ega lahkunud sellest enam kunagi. Pärgamenditükk avastati pärast Pascali surma. 1655. aastast surmani elas Pascal askeetlikult jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, astumata küll mungaseisusesse. Arvatavasti ei mõjunud range askees tema niigi nõrgale tervisele kõige paremini. Pascal kogus jansenistina kuulsust oma kirjatööga "Kirjad provintsiaalile" 1656–1657, avaldati Louis de Montalte'i valenime all, milles kaitses Sorbonne'i jesuiitide rünnakute vastu ketserluse eest Sorbonne'ist minemakihutatud juhtivat jansenisti Antoine Arnauld'd.
aasta lõpul vaevalt eluga neljahobusetõlla õnnetusest, pidas Pascal seda märgiks maailmast tagasi tõmbuda ning leidis jõudu usule veelgi tõsisemalt pühenduda. Pascal kirjutas tõotuse pühenduda Jumalale, õmbles selle oma voodiriiete voodri vahele ega lahkunud sellest enam kunagi. Pärgamenditükk avastati pärast Pascali surma. 1.3. Pascali elu lõpuosa 1655. aastast kuni surmani elas Pascal askeetlikult jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, astumata küll mungaseisusesse. Arvatavasti ei mõjunud range askees tema niigi nõrgale tervisele kõige paremini. Pascal kogus jansenistina kuulsust oma kirjatööga "Kirjad provintsiaalile." Seda teost peetakse jesuiitidevastase ühiskondliku liikumise käivitajaks. Pärast tsükloidi ja lõpmata väikeste suuruste intensiivset uurimist jäi Pascal 1659. aastal haigeks. Haigenagi ei olnud ta nõus äärmisest askeesist loobuma ja kandis enese
nimetamisväärse tulemuse, ja pühendus religioonile. 1651 suri Pascali isa. 1653 pidi Pascal üle võtma oma isa majapidamise ja leidis ühtlasi jälle aega füüsika ning matemaatika jaoks. Samal perioodil tutvus ta hertsog de Roannez ning viimase õe Charlotte'iga. Esimesest sai Pascali hea sõber ning eluaegne järgija, teisega seoses peetakse võimalikuks armulugu, mida segasid seisuslikud eelarvamused. 1655. aastast surmani elas Pascal askeetlikult jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, Pascali kavatsetud "Kristliku religiooni apoloogia" jäi kirja panemata, valik tema märkmetest avaldati pärast surma pealkirja all "Hr. Pascali mõtted religioonist ja mõnest muust ainest". Pascali "Mõtetest" ilmus aegade jooksul arvukalt tendentslikult moonutatud versioone, autentne tekst taastati alles 20. sajandil. 2. Lõpmatus ja inimene 2.1 Lõpmatus Lõpmatuse mõistel on Pascali filosoofiliste vaadete süsteemis keskne koht
annaabi.ee 
