Euroopalikku rafineeritust pakkus Erich von Stroheim, kes ehitas filmi ,,Narrid naised" jaoks Universali tagahoovi peaaegu terve Monte Carlo. Hollywoodis kanda kinnitanud stuudiod hakkasid üles ostma ka Euroopa andekaid rezissööre. Nende hulgas olid näiteks Ernst Lubitsch, Michael Curtiz, Mauritz Stiller ja Victor Sjöström. Samuti osteti üles andekaid näitlejaid. Näiteks üks esimesi oli Poola päritolu näitlejanna Pola Negri ja Saksamaalt tulnud Emil Jannings, kes oli esimene, kes võitis meesnäitleja Oscari kaks korda. Rootsi päritolu näitlejanna Greta Garbo tõi Hollywoodi Louis B. Mayer, kes tekitas tema ümber müstilise oreooli. Tema koostöö John Gilbertiga filmis ,,Flesh and the Devil" oli väga mõjuv ja seksuaalne, mida polnud Ameerika filmis varem nähtud. Garbo ja Gilbert mängisid paarina ka filmis ,,Kuninganna Christina" 1933. aastal, ning see roll tõi Garbole hulgaliselt traagiliste kangelannade rolle. 1926
Saksa ekspressionismi heaks näiteks on Friedrich Wilhelm Murnau (1889-1931) "Viimane inimene" Emil Janningsiga peaosas. 1920ndate Saksa filmikunsti üheks oluliseimaks suundumuseks oli kujunenud kammerdraama (kammerspiel), mille ideed kandis ka nimetatud film. Selle süzees kohtuvad kaks maailma lihtne agul oma igapäevast rasket tööd rabavate tööliste ja nende perekondadega ning uhke hotell, kus rahamuredest priid ilusad inimesed nautides oma päevi mööda saadavad. Emil Jannings kehastab ,,viimases inimeses" peategelast, suursuguse hotelli uksehoidjat, kellest õhkub austust ja suursugusust. On näha, et eakas mees on oma töö üle uhke. Ka naabrid lihtsas agulipiirkonna tagahoovis paistavad tema lähenedes austusest (ja ka kadedusest) eemale tõmbuvat. Peategelase kohe-kohe abieluranda sõudev tütar on silmnähtavalt uhke oma isa üle. Kuid ühel päeval see kõik muutub. Eakas
annaabi.ee 
