signaaliks on sõna. Seejärel tekib sõna vahendusel üldistusvõime. Järgmine etapp kõne arengus on nende närvikeskuste ja hääleaparaadi vaheliste seoste väljakujunemine, mis võimaldavad hääleaparaati kasutada diferentseeritud artikulatsiooniks, s.o. rääkimiseks. Järgneb kõne intensiivne areng kuni 5. eluaastani. Kõnet juhtivad närvikeskused paiknevad peaajukoores, reeglina vasakus poolkeras jamoodustavad kokku kõnekeskuse. Kõnekeskust moodustavaid ajukoore piirkondi on kokku kolm -- sensoorne kõnekeskus ehk Wernicke ala oimusagaras, motoorne kõnekeskus ehk Broca ala otsmikusagaras ja sekundaarne motoorne ala ehk vokaliseerimise piirkond samuti otsmikusagaras. Vasaku ajupoolkera juhtiv ehk domineeriv funktsioon kõnekeskusena kujenebki lapsel välja ühes kõne arenguga esimestel eluaastatel, kuigi samad närvistruktuurid on olemas ka paremas poolkeras.
oksiide. Madala I-ga metallilised elemendid moodustavad ioonilisi (aluselisi) oksiide, mis reageerivad veega ja annavad leelise. Vahepealse I-ga elemendid moodustavad amfoteerseid oksiide, mis ei reageeri veega, kuid lahustuvad nii aluselistes kui happelisteslahustes. d-elementide oksiidide happelised omadused varieeruvad sõltuvalt metalli oksüdatsiooniastmest.· Paljude mittemetallide oksiidid on gaasilised. Enamik neist on Lewis'i happed jamoodustavad happelisi vesilahuseid, neid nimetatakse happeanhüdriidideks. Aluselistest h-dest mood leelised, happelistest happed. Aluseliste h-de erinevus happelistest avaldub nende omavahelisel reageerimisel: LiH+BH3=Li[BH4]. See reakts võib toimuda ainult mittevesilahustes (nt eetris). Liitiumhüdriid annab kompleksi koostisesse H-, on el-paari doonoriks, BH3 aga liidab selle ja on seega aktseptor. Aluseliste h-de reageerimisel veega mood alused CaH2 + 2H2O
annaabi.ee 
