sest sur-ma vas-tu pais-kas Ju-mal päi-kest. Märkisin rasvases kirjas rõhulised silbid, ehk värsitõusud. Esimeses kahes stroofis meenutab minu poolt märgitud skeem reeglipäraselt jambi värsijalga – read algavad ühesilbiliste rõhuta sõnadega ning neile järgneb viisikjamb. Viimases kahes stroofis pole ma kindel, kas märkisin rõhud õigesti, sest tekkinud skeem ei meenuta konkreetselt ühtki värsijalga – Esimesed ning kolmandad read oleks justkui jambile tunnuslikud, ent teised read vastanduvad neile täielikult ning on pigem trohheilised värsid. 2. Ivask on kasutanud oma luuletuses lõppriimi, näiteks: *räbalaid – ristid vaid (vahetult järgnevate kaashäälikute järgi, kolmesilbiline) *puu – luu (rõhusilbi täishäälikute järgi, ühesilbiline) *kohtupäeva hääl – järel valgusnääl (rõhusilbi täishäälikute järgi, viiesilbiline) *härg – märg (vahetult järgnevate kaashäälikute järgi, ühesilbiline)
See kalduvus jõuab haripunkti ta Matti Moguci värssides, mis on huviväärsemaid nähtusi 1970.1980. aastate underground-luules ja kogu eesti kirjandusloo uhkemaid müstifikatsioone. Tema luules on selgeid sugemeid sots-art'ilikust kunstikäsitusest. Indrek Hirv Beieri ja punkluule kõrval paistsid tema tekstid arvatavasti liiga ilusad ja ,,sisutud". Esikkogus ,,Uneraev" keskendub klassikalistele stroofivormidele ja viiejalgsele jambile (romantiline). Ta kujundites ka hoiakutes põimuvad 20. sajandi alguse uusromantilise ja sümbolistliku luule mänguline dramatism, hilisem sürrealismikogemus ja sajandilõpu maneristlik meelelaad + huvi sootuks modernismi-eelsete luulevõimaluste vastu tõlked prantsuse barokkluulest ja Francois Villonilt. Samas tema luuletuste subjekt on üleni eneseküllane, immoraalne ja oma lausutavasse lahustunud. Dekoratsioonid ongi see kuju.
annaabi.ee 
