Kuid nad olla ise sama head jahimehed, kui inimesed. Vahest isegi paremad. Samuti arvab ta, et mõnel pool, nagu näiteks Jõgevamaal, Raplamaal, Järvamaal ja Võrumaal, võiks hunte isegi rohkem küttida, kui seda praegu tehakse. 3. Pealkirja ,,Näha hunti vabana on suur õnn" võib mõista mitmetti: · Kuna hunte on nii väheks jäänud, ei ole neid nii lihtne näha. Nad hoiavad kokku ja ei anna end välja lihtsale metsas jalutajale, kui neil ei ole plaanis jalutajat ära süüa või kui nad ei ole kindlad, kas jalutaja neile midagi halba ei tee. Hunti võib ju küll selle asemel minna loomaaeda vaatama, aga see ei ole päris see, kuna loomaaias istub hunt puuris ja on küll täiesti ohutu, kuid on õnnetu ja vangis. · Hunti vabana näha on suur õnn, kuna hundid ei ole rumalad. Nad ei näita end oma saakloomale, olgu selleks siis inimene või jänes või veel midagi muud. Nad hiilivad
Sellest lähtudes tuli valida ka taimed. Krundil ringi jalutades ja seda tundma õppides sündis pikapeale aia plaan. Parima mullaga maalapist sai köögivilja- ja lilleaed. Suurem osa krundist oli kaetud hõreda võsaga. Seda harvendades, valides isehakanud seemikute seast välja tulevasi puid, ning täiendades uute taimedega, rajas G. Jekyll sinna oma "metsiku aia" ehk woodland-garden'i. Viis erinevalt kujundatud rada läbisid "metsa". Üks, The Green Wood Walk, juhib jalutajat rododendronipõõsaste vahelt teiste õitsevate põõsaste vahele. Põõsaste all kasvasid maikellukesed ja erinevad liiliad. Teine rada viis läbi sõnajalgadega kaetud metsaaluse. Igal käänakul ootas jalutajat uus üllatus - mõni õitsev püsilill, põõsas või ronitaim. Kevadeti palju sibullilli, istutatud piklike laikudena, "drifts", mida G. Jekyll pidas ilusamaks kui ümarate klumpidena istutatud taimi. Valged ja kollased nartsissid ja krookused päikese käes, ja
annaabi.ee 
