siilidel on omapärane komme, mida lääne zooloogid ,,eneserüvetamiseks" nimetavad - mitmesugused lõhnavad ained (tubakas, higi, liim jne) kutsuvad siilides esile rohke süljeerituse, mida nad üle terve keha laiali määrivad. Mõistatused siilist 1. Hall kera, okkaid täis? (Viru-Jaagupi, 1936). 2. Üks saks ja sada nõela? (Pärnu- Jaagupi, 1896). 3. Põrsas, põnjas, ise üsna nõelas, metsas lepapuu tüika pääl? (Paistu, 1888). 4. Madala jalgega, terava sulgega, kui laulab, teeb pott-pott? (Haljala, 1936). 5. Madala jalga, terava karva, saba ei ole, nokka neetu, ise laulab popp-popppopp? (Vaivara, 1936) Ülal näited väljaandest "Eesti mõistatused" 6. Juba 1732. aastal ilmus Anton Thor Helle keelekäsiraamatus mõistatus Nina nirsis, karvad kärsis? Seda mõistatust on trükitud õige mitmes raamatus ja tuntud on ta ka rahva seas, näiteks edasiarendatuna:
Aga tema toas oli kaks lauda, üks suurem, teine väiksem. Esimene neist oli kuhjatud kuivatatud taimedega. Timusk kogus nende eestikeelseid nimesid ja sellepärast proovis ta iga sisseastuja sellekohaseid teadmusi. Ka Indrekule esitas ta mõned taimed ja küsis: ,,Seda tunnete? Aga seda? Ja seda? Aga nimi teie pool? Olete ehk kuulnud? Kus ta kasvab? Millal?..." Muidugi, Indreku teadmused ei ulatunud loodusevallas kuigi kaugele, sest milleks seda nii väga teada, mille otsas tallad jalgega hommikust õhtuni. Enamasti pidi Timusk oma küsimused ise vastama ja vene-, saksa- ning ladinakeelsed nimetused lisaks andma, nagu kordaks ta neid alatasa meeldetuletuseks. ,,Ka meil peab olema igal asjal oma nimi," seletas Timusk, ,,sest teaduses on peaasi nimi. Igas teaduses! Alguses oli sõna, see on teaduse mõte. Ainult kahju, et meie keel on alles elav, sest elav keel pole kunagi nii täpne kui surnud. Ladina keel on surnud, sellepärast on tema täpne.
annaabi.ee 
