Tarbekunsti Instituudi direktor, 1947. aastal oli ta Nõukogude Eesti preemia laureaat. Aga peale 1949. aastal toimunud kunstnike nõupidamisel pidas Adamson-Eric enesekriitilise ning oma loomingulist tegevus analüüsiva ettekande, misjärel tema tegevus mõisteti hukka ning teda süüdistati formalismis. 1950. aastal eemaldati ta ENSV Kunstnike Liidu nimestikust. 1951. aastal oli ta sunntitud töötama lihttöölisena jalatsikombinaadis. 1953.-1968. aastal töötas ta ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis professorina alguses kompositsiooni alal ja hiljem nahkehistöö kateedris. Peale 1955. aastal saadud infarkti oli kunstnik sunnitud õppima vasaku käega maalima. Tema eluaja jooksul toimusid veel isikunäitused Tallinnas, Tartus ja Kaunases. Adamson-Eric suri 2. detsembril 1968 infarkti. 5 Autoportree II (Silmusega)
Samuti näidati eesti, india ja Ida-Saksa filme. Nende kvaliteet ja kunstiline väärtus ei olnud sageli kiita, kuid vahepeal sattus sekka ka paremaid palasid. Minu ema teabevälja operatiivne kiht oli võrreldes teiste kihtidega suurim. Väärtused, teadmised ja käitumisnormid moodustavad minu ema operatiivses kihis ühesuurused osad. Joonis 2. Minu vanaema (sündinud 1938, teabeväli aastal 1958) 1958. aastal elas minu vanaema Aili-Tiia Tartus ning töötas naha- ja jalatsikombinaadis. Töö juures sai ta mitmeid praktilise suunitlusega väljaõppeid, näiteks esmaabikoolitusi. Samuti oli kohustuslik osaleda kolhoosides talgutel. Ta elas koos oma sugulastega, kes mängisid olulist osa tema väärtushinnangute kujunemisel. Veel suhtles ta endiste koolikaaslaste, töökaaslaste ja naabritega. Kuigi pärast 1954. aastat oli poliitmaastikul sulaperiood saabunud, siis avalikult riiki kritiseerida ei julgetud. Jututeemasid ja -kaaslasi tuli valida äärmise tähelepanelikkusega.
annaabi.ee 
