00ndate alguses oli veel aktiivne ja arvestatav kirjanik. Pikk kirjanikutee. Debüteeris 1940ndate lõpu. Tegi kaks täiesti erinevat debüüti: esimene kirjandusse tulemine dokumentaalse teosega/memuaar tagapõhi ,,Saaremaalt Leningradi" (1948) eripärane aines annab kõvasti vürtsi. Loo taga on Jaksi enda lugu, kui ta pagulusse sattus kõige ootamatut teed mööda. Uus tulemine 1950ndatel lühirpoosaga kui ka romaanivormis. Tuntum romaan ,,Eikellegi maal" (1963) see romaan tõi Jaksile kõige moodsama Eesti kirjaniku kuulsuse. Teine tulemine tähendas modernistlikku kirjutamist. See mängis läbi ka vormikatsetuslikke äärmuslikke võimalusi. Üsna loomulik, et seda romaani hakati tihti võrdlema Ristikivi ,,Hingede öö"-ga. Elin Toona Temast alates võiks rääkida pagulaskirjanduse viimasest põlvkonnast, mis laias laastus kerkis esile 1960ndatel aastatel. Tuntumaks raamatuks romaan ,,Lotukata" (1969) peategelase järgi nimetatud romaan, taustaks sõjasündmused.
Leningradi ja sealt põgeneb ta 1945 Rootsi. Kui selline seikluslik põgenemine toimub, siis annab ainest ka üsna varakult ilmunud raamatule ,,Saaremaalt Leningradi". Kui temast rääkida kui pagluaskirjanduse uuendajast, siis raskuspunkt kandub 50ndatesse-60ndadesse. Hakkab pigem noorema põlvkonnaga kokku kõlama tunnuste ja joonte poolest. 50ndatel tuleb üsna radikaalset lühiproosat, kuida 1963 romaan ,,Eikellegi maal". On pidulikult väidetud, et mainitud romaan tõi Ilmar Jaksile Eesti kõige moodsama kirjaniku staatuse. Seda romaani on tõlgendatud ka kui pagulastunde kirjeldust, kui sega aga mängitakse läbi psühholoogilise mäluseisundite reana, siis see käsitlus pole enam väga tavaline. Võib väita, et Jaks on üsna professionaalse kirjandusvormi säilitanud ka vanemas eas. Elin Toona · 1969 Lotukata Tuleb 60ndate paiku viimane noor laine ja viimane noor laine mängib proosas küllaltki olulist rolli. Toona paistab sel ajal silma ,,Lotukata" romaaniga
annaabi.ee 
