RUKKILEIB MEIE TOIDULAUAL KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kuidas tekkis leib? Kujunes aastasadade jooksul 2. Jahu saamise viisid. Rukkiterade jahvatamise käigus( terve koorimata tera jahvtamisel; kliid on osaliselt eemaldatud) Käsikiviga, tänapäeval Tartu veskis( Tartu Mill) Viljaterasid peenestati uhmri või jahvekivide vahel, tambiküna ja tabilabidat. 3. Meie vanim leivavili. Oder ( rukis 11saj.-12saj.) 4. Hapendatud rukkileiva tulek. Põhja Euroopas Viikingite ajal, Eestis 11. sajandil 5. Leivaahju roll leiva arenguloos. Kerisahi( saunades ja rehielamutes)-koldega ja pealt kinni; suitsuahjud; lõõridega ahjud, ühendatud korstnaga. Leib oli
energiakulu 8,5...32 kWh/t. Haamerveski koosneb soomusplaatidega vooderdatud teraskerest ja rootorist, d=0,8...2,6 m, l=0,4...4 m. Rootori pöörlemiskiirus 10...17 p/s. Rootorile on liikuvalt kinnitatud haamrid massiga 5...12 kg, komplektis 20...120 haamrit. Iga 100...800 h (kuni 2000 h). Erikulu 35...300 g/t, el.energiakulu 6...24 kWh/t. Pruunsöe ja põlevkivi jahvatamiseks kasutatakse haamerveskeid, seadistatakse saht- või inertseparaatoriga, kivisöe jahvtamisel tsentrifugaalseparaatoriga. Separaator lahutab siseneva veskiprodukti läbivooluks B (põletamiseks sobiv valmistolm) ja tagasivooluks G (põlemiseks liiga jämedad osad). Liigitatakse saht- ehk gravitatsioon-, tsentrifugaal- ja inertsseparaatoriteks. Sepa-s jämeda kütuse osakesed eralduvad, sahtseparaatoris gravitatsioonijõu toimel, inertssepa-s voolu liikumissuuna muutusel inertsi mõjul ja tsentrifugaalsepa-s tsentrifugaal jõu toimel. Tsentrifugaalsepa-d kasutatakse
annaabi.ee 
